4. detsember 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

4. detsembril 1992. aastal allkirjastasid peaminister Mart Laar ja Eesti Panga president Siim Kallas rahareformikomitee dekreedina otsuse müüa maha rublad. Sellest otsusest paisus lõpuks rublaskandaal, mille keskmes olid rublade müügiga tegelenud Isamaale lähedalseisnud ärimehed Marek Strandberg ja Agu Kivimägi ning peaminister Laari tollane nõunik Tiit Pruuli. Kuigi mehed pidid rublade müügi tõttu võtma ette ka kohtutee, mõisteti nad 1996. aasta septembris ringkonnakohtus õigeks.

Kolmest rublamüügi korraldajast on Äripäeva rikaste edetabelis ainult Tiit Pruuli, sest just tema oli kogu tehingu kõige suurem võitja. Rännumehena kuulsust kogunud Pruuli on Eestis kõige parem näide tipp-poliitiku nõuniku ameti väärtuslikkusest. Sel sügisel ilmunud Rikaste TOP 500s hindas Äripäev Pruuli vara väärtuseks 17,8 miljonit eurot ja sellega asus ta 108. kohal. Pruuli on oma kahele elutehingule pannud aluse just nõunikuna töötades. 

Pruulist sai Laari valitsuse hall kardinalKui Lennart Meri 1990. aastal välisministeeriumi etteotsa sai, seisis tal ees kaks reformi - vana, välissuhtlusest hoiduva kantselei lammutamine ning uue, välissuhtlusele suunatud süsteemi rajamine. Meri pilk jäi pidama äsja ülikooli lõpetanud noortel meestel, kes tol ajal ajakirjanduses poliitikateemadel ägedalt sõna võtsid (Jüri Luik ajakirjast Vikerkaar, Indrek Kannik Sirbist, Tiit Pruuli Postimehe eelkäijast Edasist). Reformid õnnestusid ning 1992 seisis ees juba uus siht - luua erakond Isamaa, kes võidaks taasiseseisvunud Eesti esimesed vabad valimised ning kelle toel Merist president teha. Seegi eesmärk õnnestus suurepäraselt. Kui Luik ja Kannik valisid seejärel avaliku poliitika tee, siis Pruulist sai Mart Laari valitsuskabineti hall kardinal.

Juhtis ülisalajast operatsiooni1992. aasta lõpul maandus Tallinnas transpordilennuk AN-26, et Venemaale toimetada diplomaatiline pagas - rahakotid, kus oli kokku 1,46 miljardit NSVLi rubla. Kogu raha äravedamiseks tuli teha neli reisi. Üliranges saladuses hoitud operatsiooni juhtis Tiit Pruuli, kes rublad allkirja vastu Eesti Panga hoidlatest enda käsutusse sai.

Oma partneriteks oli Pruuli valinud Agu Kivimäe ja Marek Strandbergi, kes juba pikemat aega tiirlesid Isamaa ümber sooviga erastada tolleaegne Eesti suurim päevaleht Rahva Hääl.Kaup koos, hakkasid rublade müügist saadud dollarid laekuma Kivimäe ja Strandbergi Soome firma Maag Oy Eesti kontodele Hansapangas ja Ühispangas - nelja kuuga ühtekokku 9,7 miljonit dollarit. Sellest 1,9 miljonit kanti üle Eesti riigile, ülejäänud 7,8 miljoni dollari saatuse kohta täpseid andmeid ei ole. Valdavalt võeti see välja sularahas, väiksem osa rahast rändas aga USA pankadesse.Riigikontroll, politsei ja prokuratuur üritasid küll asja uurida, kuid edutult. Miskipärast tunti huvi vaid Maag Oy Soome kontode ja selle Eesti sõsara ASi Maag Eesti kontode vastu. Kellelgi ei tulnud aga pähe kontrollida ka Maag Oy kontosid Tallinnas.Kriminaalasi jõudis küll kohtusse, ent kõik süüalused - Pruuli, Kivimägi ja Strandberg - pääsesid puhtalt. Pididki pääsema, sest neid ei süüdistatud mitte Eesti riigi raha kõrvalepanekus, vaid hoopis valuutatehingute korra rikkumises.Kivimägi ja Strandberg said vastutasuks Rahva Hääle. Lõviosa dollaritest läks neist mööda, nagu nende hilisem äriline teekond on kinnitanud. Seega võis kadunud dollarite võtmefiguuriks olla vaid üks mees - Tiit Pruuli, kes kiirelt unustas toonased sündmused. Rublatehingu avalikustamisega lõppes Pruuli aeg Mart Laari nõunikuna. Aasta kestnud eneseotsingute järel, mida tähistasid katsed ajada puidu- ja kaubandusäri, asus Pruuli 1995. aastal tööle Eesti Raudtee nõunikuna - tegevussuunaks investeeringute hankimine ja ettevalmistused erastamiseks.

Nõunik Pruuli teine elutehing1997. aastal kinnitas valitsus Eesti Raudtee erastamise põhimõtted ühes otsusega reisijatevedu ja kaubavedu lahku lüüa. Eesti Raudtee nõuniku Tiit Pruuli eeltöö tulemusena pandi tulevase EVR Ekspressi varana kirja kogu Balti jaama kinnistu, reisivagunite depoo, viis vedurit ning üle saja vaguni, rääkimata väiksemast kraamist. Kogu kupatuse hinnaks määrati 14,7 miljonit krooni.

1998. aasta sügisel toimunud "rahvusvahelise erastamiskonkursi" võitjaks tunnistati äsja riiulilt ostetud OÜ Fraser Grupp, kes pidi EVR Ekspressi 51 protsendi aktsiate eest välja käima 15,3 miljoni krooni. Täpselt nii palju nagu oodati, sest 49% aktsiatest jäi esialgu Eesti Raudtee kätte. Ilmselt ei olnud teised erastamishuvilised eesotsas Soome riigiraudteega EVR Ekspressi tulevaste varade hindamisakti näinud.Peatselt selgus, et aktsiate eest 14,7 miljonit krooni välja käinud Fraser Grupi ainuomanikuks sai 15 000 krooniga Tiit Pruuli, et seejärel kaheks aastaks ümbermaailmareisile minna.

Vichmann korraldas Pruuli äriasjuPruuli äriasju jäi Eestis korraldama tema koolivend ja sõber Marcel Vichmann, kel õnnestus 6,7 miljoni eest ka ülejäänud EVR Ekspressi  49% aktsiatest üles osta. Ning nagu Pruuli maailmareisi ajal selgus, seisis ta ka Edelaraudteele tehtud GB Railwaysi pakkumise taga. Bussifirmade hilisem kokkuost ning koos raudteefirmadega Go Groupi kaubamärgi alla viimine tähistas juba viimase lihvi andmist tandemi Pruuli-Vichmann tehingutele.

Pruulile kuulub eelmise aasta 1,1 miljardi kroonise käibe ja 82 miljoni kroonise kasumiga lõpetanud Go Groupist 32%. Tegemist on 2004. aasta lõpus asutatud kontserniga, mille eesmärgiks on kasvada Baltimaade suurimaks transpordi- ja turismiäri ettevõtteks. Tegemist on ambitsioonika eesmärgiga, sest selle saavutamiseks tuleb seljatada Tallink Grupp, mille suuromanikud Enn Pant ja Kalev Järvelill on sarnaselt Pruuliga näidanud, kuidas riigiametis on võimalik suhteid ja ametipositsiooni kasutades kiiresti rikkaks saada.

Mitme skandaali võtmetegijad

Tallink Grupi omanike Pandi ja Järvelillega on Go Groupi omanikel veel üks sarnasus. Ka selle kontserni omanikud või juhid olid koolivennad Tartu Miina Härma Gümnaasiumis. Pruuliga samal ajal koolis käinud Vichmann abistas Pruulit matemaatikaülesannete lahendamisel. Sama kooli on lõpetanud veel mitu Pruuli hilisemat äriparnterit. Näiteks Go Groupi juht Anti Selge, kontserni algusaastatel kuulus Go Groupi juhatusse üks Daiwa skandaali osalisi Aare Kilp ning Pruuli kooliennaks oli ka Go Groupi pistiseskandaali tõmmanud GoBusi endine juht Aivo Pärn.

Go Groupi kontserni kuuluv GoBus on Eestis erandlik firma, sest kohus on ettevõtet karistanud ametnikule korduva altkäemaksu pakkumise eest. Samuti olid Pruuli ja Vichmanni firma ning Aivo Pärn seotud Tallinnas Rävala pst 8 pistiseskandaaliga, mis lõppes tollase keskkonnaministri Villu Reiljani kohtus süüdimõistmisega pistisevõtmises. Selle hoone riigilt ostu pani Merko Ehituse suuromanik Toomas Annus Eesti kinnisvaralolluste TOP5 hulka. Go Groupi kuulub ka kütusemüügiga tegelev GoOil ning on sahistatud, et see ettevõte tegi aktiivset kuluaaritööd, kui poliitikud üritasid sel kevadel riigikogus seadusi karmistades kütuseturul toimuvad käibemaksu petuskeemid ära lõpetada. Bussiäri kasumlikkus sõltub palju kütusehinnast.Pruuli kõrval on Go Groupi omanikeks Marcel Vichmann 48% ja kontserni tegevjuht Anti Selge 20%ga. Selle aasta suvel tõstis Pruuli oma osaluse Go Groupis vastloodud ettevõttesse Muinasjutukuningas OÜ.Tiit Pruuli hea tuttav ning ka pikaaegne poliitiline oponent, Keskerakonna esimees Edgar Savisaar on Pruulit iseloomustades öelnud, et Pruuli oskab võita inimeste usaldust. “Temas on ühelt poolt ametniku korralikkust, aga sama palju ka Nipernaadi boheemlaslikkust. Tavaliselt öeldakse, et raha teeb inimese vabaks. Pruuli on vaba ka siis, kui tal raha parasjagu ei ole.”.

Autor: Haldusuudised.ee