Väiksemal kinnisvaraturul on tempo mõõdukam

Vaadates linna üldpilti võib öelda, et pigem renoveeritakse ja parendatakse olemasolevat elamufondi. Linna kortermajad on asustatud ning tühjalt seisvaid ja lammutamist vajavaid kortermaju pole.

Väikelinnale omaselt toimuvad muutused kinnisvaraturul esmalt tehingute arvus, mõõdukas hinnatõus tuleb järele ajalises nihkes. Kui üldine trend Eesti väikelinnades näitab kinnisvara müügipakkumiste arvu tõusu, siis Viljandis on vastupidi. Korterite pakkumiste hulk väheneb, mis tähendab seda, et korterid, mille järele on nõudlus, müüakse ära üsna kiirelt. Kui aasta tagasi oli nõudlus või siis huvi eramute vastu väga leige, siis nüüd võib täheldada ka selles osas mõõdukat tõusu.

Vaadates linnalähedasi asulaid, tehakse tehinguid küll vähem, kui mõned aastad tagasi, kuid turg siiski toimib. Viljandi maakonnas ei ole väga palju ka selliseid kohti, kus hulk mitmekorruselisi tondilosse püsti seisaks ja lammutamist ootaks. Peab muidugi arvestama, et nõukogude ajal ehitatud korterelamud kolhoosikeskustes on oma aja ära elanud ning selliseid amortiseerunud maju tõesti enam keegi endale koduks ei ihka.

Viljandit võib pidada lokaalseks tõmbekeskuseks, kuhu ümberkaudsetest piirkondadest inimesi juurde tuleb. Kuigi on ka lahkujaid, pole nende arv nii drastiliselt suur. Õhkkonna positiivsemaks muutumises on oma osa muidugi ka majanduse stabiliseerumises - inimeste kindlustunne oma töökohtade suhtes on hakanud taastuma, juletakse teha suuremaid otsuseid ning ka pankade laenupoliitika on agressiivsemaks muutunud.

Ka alanud aastal jätkub Viljandi piirkonnas kinnisvaraturu tõus mõõdukas tempos. Näha on nõudluse kasvu kvaliteetsemate elamispindade järele. Ärikinnisvarasektoris võib täheldada „jää sulamist“ – taas tehakse tehinguid ärimaadega ning on alustatud uute hoonete ehitamist.