Sõda kilekottide kasutamise vastu on alanud

Lisaks tavalisele plastkandekotile, mida saab osta kassa juurest, tuleks keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse esitatud ettepaneku järgi eraldi mõistena välja tuua ka väga õhukesed kilekotid, millesse saab näiteks panna puuvilju, liha või kala ja mis on olulised toiduhügieeni seisukohast. Ka nende kilekottide tarbimist tuleks vähendada, kuid samas tuleks arvestada nende otstarbe eripäradega ja alternatiivide olemasoluga.

Väga õhukesi kilekotte on alternatiivide puudumise korral ka edaspidi ilmselt vaja tasuta jagada selleks, et toit ei määrduks ega määriks ülejäänud kaupa. Ka on tähtis vältida üldist pakendite juurde tekitamist, mis võib väga õhukeste kilekottide piiramisega kaasneda. 

Eesti jaoks on oluline, et iga liikmesriik saaks ise otsustada plastkandekottide kasutamise vähendamise viisi üle. Lisaks tuleb arvestada liikmesriikide eripäradega ning meetmete rakendamiseks tuleb jätta piisavalt aega.

Komisjoni algatuse mõjuhinnangus oli toodud 2010. aasta plastkandekottide keskmine tarbimine liikmesriikide kohta. Mõjuhinnangu järgi erines kilekottide tarbimine liikmesriikides oluliselt: õhukeste kilekottide aastane kasutamine elaniku kohta ulatub komisjoni hinnangul neljast kotist Taanis ja Soomes 466 kotini Poolas, Portugalis, Slovakkias ja Eestis. Eesti hinnangul ei ole selles mõjuhinnangus toodud andmed õhukeste plastkandekottide kasutuse kohta usaldusväärsed ja õiged.

Eesti Kaupmeeste Liidu küsitluse tulemusel on tänaseks selgunud, et Eestis tarbitakse ühe inimese kohta aastas umbes 38 plastkandekotti ja 171 tasuta pakendamiseks mõeldud väga õhukest kilekotti.

Eestis jõuab plastist pakendijäätmeid ringlussevõttu ligi 40 protsenti, ülejäänu kasutatakse ära energiatootmises jäätmepõletus- või tsemenditehastes.