Autor: Aira Tammemäe • 26. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Kinnisvarabüroode ülesanne on vahendada, aidata üürnikul ja üürileandjal kokku saada, aidata sõlmida tasakaalustatud üürileping jms. Kas hiljem keegi korteri ostjast või müüjast, üürnikust või üürileandjast kavatseb toime viia maksukuriteo, ei ole kinnisvarabüroode pädevuses hinnata, sest büroodel lihtsalt puudub ligipääs sellele teabele,“ kommenteerib Sooman kinnisvarabüroode vastutust.

„Üldiselt oleks arukas seaduse tasemel luua üürilepingute register, kuhu kandmata lepingud oleksid õigustühised,“ soovitab Sooman. Tema hinnangul suruks see mõlemad üürisuhte osapooled tõdemuseni, et enda kaitseks ja lepingu kehtivuse huvides oleks targem see registris arvele võtta- see parandaks omakorda maksulaekumist. „Selge aga on, et sellisel juhul peaks maksustamisprintsiibid ka üle vaatama - kasvõi selles osas, et kogu üüritulu pealt maksu maksmine, eriti kui üürile andmise eelduseks on aeg-ajalt mõne parendustöö tegemine, oleks ka ebaõiglane,“ toob Sooman välja ühe eelduse üürituru reguleerimiseks.  Sooman rõhutab, et tegemist on terve Võlaõigusseaduse üüripeatükki ja selle potentsiaalseid muudatusi hõlmava kompleksse teemaga.“ Hakkame esimesi arukaid vastuseid saama peale valimisi- praegu tuleb poliitikutelt selles osas suust ainult sooja auru, kuna ühtegi huvigruppi ei taheta välja vihastada. Mõni hääl võib ju kaotsi minna.“

Ka usub  Sooman, et tegelikku üürituru suurust me täpselt ei tea, sest otse omanikult pakkumised ei jõuagi alati avalikesse portaalidesse. „Me isegi ei kujuta ette, kui palju kortereid on üürile antud läbi sõprade või kasvõi Facebooki vahendusel.“