Autor: Tõnu Toompark • 16. september 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?“, mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere.

Üürileandjal tasub mõelda üüri sularahas kokkukokgumisele, kui ta soovib üürikorteril jooksvalt silma peal hoida.  Üüri sularahas vastuvõtmine annab üürileandjale võimaluse igakuiselt vähemalt ukse vahelt oma varale pilk peale visata. See on võimalus saada kindlustunne, et üürnik on varaga käitunud heaperemehelikult ning sellele olulisi silmnähtavaid kahjustusi tekitamata.

Siiski on tänapäevasem tava raha tasumine ülekandega. See on osapoolte jaoks ka märksa lihtsam ning odavam võimalus ega nõua igakuiselt kokkusaamise aja kokkuleppimist. Üüri sularahas kogumine ei tähenda automaatselt selle deklareerimata jätmist. Kindlasti ei soovita üüritulu deklareerimata jätta.

Üüritulu deklareerimine on ühest küljest eetika, moraali ja hea maksukäitumise küsimus. Teisalt võtab üürileandja endale üüritulu mitte deklareerides kaks olulist riski.

Esimene risk seondub maksuametile vahele jäämisega. Sellisel puhul tuleb tasuda maksmata jäänud tulumaks, millele lisanduvad trahv ja viivis. Teisalt peab üürileandja arvestama, et kui tal peaks sõltumata põhjusest tekkima konflikt üürnikuga, on üürnikult käes tugevad trumbid, et lahendus enda kasuks kallutada.

Oluline on teada, et alates 2016. aastast kehtib eraisikust üürileandjale maksusoodustus. Nimelt tuleb üüritulult maksta tavapärase 20% asemel tulumaksu 16%.