Linnahall vajab konverentside korraldajast omanikku

Audiitorifirma Ernst & Young tutvustas esmaspäeval analüüsi, mille kohaselt on Tallinna Linnahall sobivaim koht uuele suurele konverentsikeskusele. Eesti Vabariigi uus võimuliit on selgelt väljendanud tahet ja valmisolekut aidata Tallinna linnavõime omanäolise Linnahalli renoveerimisel. Kõik märgid viitavad sellele, et linna ja riigi plaan saab teoks.

Investoril peab olema huvi

Äripäeva hinnangul on selles loos suurepärane üksnes see, et pealinna- ja riigivõim on suutelised koostööd tegema. Ülejäänu, sh soov paigutada Linnahalli väga suures mahus investeeringuid, vajaks aga rohkem argumente, kui EASi tellitud analüüs või vajadus vabaneda silmatorkavast häbiplekist riigi pealinnas.

Just erainvestorite kaasamine Linnahalli arendamisse võiks Äripäeva hinnangul anda vajaliku kindlustunde, et uuel keskusel on tõsiselt motiveeritud omanik, kelle huvi ei piirdu üksnes praeguse piinliku olukorra lahendamisega. Arvestades regioonis toimuvat, kus lähimatel pealinnadel – Riial, Helsingil ja Stockholmil on aastatepikkune edumaa konverentsiturismi arendamisel, ei pea uus omanik olema mitte lihtsalt aktiivne, vaid lausa agressiivne endale niši leidmisel, haaramisel ja hoidmisel. Lõpuks on Linnahalli süda üksnes mahukas traditsiooniline tooliridadega saal, millega on suur väljakutse eristuda kümnetest teistest sarnastest saalidest.

Vaadates arendajate plaane Linnahalli ümber, kohtame vähe sellist, mis jõuliselt toetaks traditsioonilise konverentsikeskuse kontseptsiooni arendamist. Ei ole välistatud, et naabrid täiendavad oma arendusprojekte, kui kõnealune plaan usutavaks muutub, aga ka see eeldab halli omanikult paindlikkust ühistööks erasektoriga. Liiatigi pole teada, kui kauaks all- ja ülalinna koostöö pilvituks jääb.

Kõige halvem lahendus oleks Linnahalli edasine hävimine, ainult pisut parem on see, kui saame sajamiljonilise ajutise lahenduse ehk kalli ja püsiva koorma maksumaksja rahakotile.

Asukohast üksi on vähe

Linnahallist konverentsikeskuse kujundamine ei ole eriti uus ja särtsakas idee, vaid pigem kahe suure probleemi peitmine uue nime alla. Pealinna võimud ei ole suutnud arhitektuurilist suurteost ja linnaruumilist maamärki paarikümne aastaga toimima panna selliselt, et asutus suudaks ise ennast majandada. Mis annab meile kindluse, et linn edaspidi seda suudab? Ka ei ole linn seni suutnud kaasata erainvestoreid, mis iseenesest peaks tegema ettevaatlikuks. Huvilistega on tehingud toppama jäänud kas Tallinna soovist mitte piirduda Linnahalli remondiga, vaid teenida ka müügist, või on investorid muudel, avalikkusele teadmata põhjustel loobunud. Huvist Linnahalli ostmise vastu teatas Tallinki üks juhte Ain Hanschmidt isegi pärast seda, kui firma teised suurejoonelised arendused olid juba külmutatud. Toona lõppes jutt, sest väidetavalt oli linnal parem kosilane Ameerikast olemas.

Enamasti on selliste arenduste takistus peamise idee puudumine ning sobimatus ümbruskonda. Ernst & Young analüüsis, et asukoht konverentsikeskusele on variantidest parim. Kas ka kontseptsioon on parim, pole lõpuni selge.

Investeerimistuhinas valitsusele võib aga soovitada suhteliselt passiivse pealinna kõrval märgata aktiivsemaid omavalitsusi – pikisilmi ootavad tähelepanu nii Pärnu lennuväli kui ka haapsallaste kustumatu raudteeunistus jpt.