Tallinna mikrokorterid maandumislauaks

Stroomi Residentsis hulgi kortereid omav väikeinvestor SW Investment Properties OÜ juhatuse liige Kalle Aron tunnistas Eesti Kinnisvarafirmade Liidu (EKFL) kevadkonverentsil mikrokorterite vestlusringis, et tuli kunagi Tallinna Tartust ja elas alguses sisuliselt varisemisohtliku maja muldpõrandaga mikrokorteris. Ta ei mõelnud toona sellele, et valgust olnuks vähe või et iseseisvat elu alustavatel noortel olnuks seal millestki muust puudus. Praegu leiab ta, et mikrokorterite arendamisega saaks parandada nii noorte kui ka eluõhtule vastu liikuvate inimeste elujärge.

“Umbes 40% minu üürnikest Stroomi Residentsis on sellised, kes ei taha sealt mitte kuhugi enam minna,” rääkis Aron. “Need on inimesed, kes otsivad maandumislauda. Tulevikus kerkib see teema veelgi tõsisemalt üles, ja kui inimene ei ole liitunud teise, kolmanda ega neljanda pensionisambaga, ei tule ta suuremas kui 16-ruutmeetrises korteris oma pensioniga välja.”

 

Aroni majandatavas paarikümnes Stroomi Residentsi korteris on paar vanemat inimest jõudnud juba elust lahkuda. Samas elab ühes korteris politseis töötav üürnik, kes on õnnelik, et leidis omale viimaks ometi taskukohase elamise.

Aron lisas, et 10 mikrokorteri puhul küsivad vaid kolme üürnikud, kas nende külalistel on kohta autot parkida. “Seetõttu võiks kümne korteri parkimisnorm olla kolm parkimiskohta autodele ja seitse parkimiskohta jalgratastele. Stroomi Residentsis on suur fuajee, kus trepi käsipuu külge on ühendatud ca 30 jalgratast. Kui seal oleks ruumi, oleks ilmselt 60 jalgratast, kuid neid ei ole kuhugi panna.”

Stroomi Residentsi arendajana tähelepanu tõmmanud Endover KVB juhatuse liige Robert Laud märkis, et arendaja on mikroühikutega kokku puutunud. “Kui selline toode letti tuua, joostakse meid ümber. Nõudlus on selgelt olemas ja kasvav,” lausus ta.

“Kui tuldi meie juurde ettepanekuga ehitada maja, kus kõik korterid on alla 20 ruutmeetri, ei leidnud me ühtegi head põhjust, miks ei öelda, aga ei julgenud ka jaa öelda,” tunnistas Mänd. “Seetõttu võtsime endale aasta aega mõtlemisaega.” Edasise suhtes lubas Mänd, et Tallinna linnaplaneerimise amet püüab olla varasemast paindlikum.

Pisikeste korterite getosid Eestis seni tekkinud ei ole. Kui majad ja korterid jaotuvad erinevate sotsiaalsete gruppide vahel, on raske riske ette näha. Samas jäi vestlusringist kõlama mõte, et mikrokorterite haldusega peaks tegelema pigem professionaalsed üüriinvestorid kui need, kes on väljaüürimiseks soetanud oma esimese mikrokorteri ega suuda varasemate kogemuste puudumise tõttu sinna korralikku üürnikku välja valida.

Mänd ütles, et kui räägime mikrokorteritest Tallinna kontekstis, lepime kokku, et need ei ole korterid majutusasutuses, vaid ikkagi eluruumid ja et need eluruumid on natuke väiksemad kui 20 ruutmeetrit. Eluruumist rääkides võiksime eeldada, et ka neile korteritele kehtivad kõik eluruumidele esitatavad nõuded. Need on päikesevalguse, parkimiskohtade, krundi suuruse ja puhkeala teemad. Mujal maailmas võib näha mitmesuguse suurusega mikrokortereid, nii 35-ruutmeetrisi kui ka selliseid, mida nimetatakse kapsliteks ja kuhu peale ühe inimese magamisaseme suurt rohkem midagi ei mahu.