Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Korteriühistu sai lisaniiskuse tekkimisest nõude
Maja remondi tagajärjel läks ühes korteris niiskeks ning selle omanikul oli vaja probleemide kõrvaldamiseks raha kulutada. Ühistul tuleb korteriomaniku kahjud hüvitada, leidis riigikohus.
Uus radiaator poes.
Foto: Julia-Maria Linna
Advokaadibüroo Teder kinnisvara-ja ehitusvaldkonna juht Pille Pettai ja samas büroos töötav Rasmus Õisma lahkasid kinnisvaraalases uudiskirjas riigikohtu lahendit tsiviilasjas nr 3-2-1-6-17, mis käsitles korteriühistu vastutust korteriomanike ees.
Konkreetne lahend tegeleb peamiselt korteriühistu korraldatud küttesüsteemi ümberehitusega, mille käigus eemaldati korteri vannitoast radiaator. Niiskusest vabanemiseks ehitas korteriomanik välja sundventilatsiooni.
Advokaadibüroo selgitas oma uudiskirjas, et maja remonditööd tellis korteriühistu ja ehitustöid ei tehtud kvaliteetselt. Seetõttu tekkis korteris lisaniiskus, mille tagajärjel pidi korteriomanik tegema korteris remonti ning kulutusi ka edaspidiseks niiskuse eemaldamiseks. Korteriomanik nõudis korteriühistult seejärel kahju hüvitamist.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Korteriühistu üheks seadusest tulenevaks ülesandeks on kortermaja hooldamine ja majandamine, sh ka elamu tehnosüsteemide korrashoidmine. Korteriühistu ja selle liikmete vahel on tehingulaadne suhe ning sealt tuleneb vastutus ülesannete täitmatajätmise eest. Vastutuse aluseks saab olla mh ka korteriühistu tegevusetus, näiteks tehnosüsteemide korrasoleku kontrollimise või parandustööde tegemata või korraldamata jätmine. Seega, kui midagi on jäänud tegemata, võib korteriomanik nõuda korteriühistult talle selle tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist.
Lisaks märkis riigikohus, et kui töövõtulepingu sõlmijaks on korteriühistu, saab ebakvaliteetse töö eest lepingulisi nõudeid töövõtjale esitada vaid korteriühistu. Korteriomanikule see õigus ei laiene.
Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.