Maja muretud aastad on illusioon: kuidas pikaajaline hooldusplaan säästab raha ja närve

Täna ei saa ruumilist arengut hallata üksnes klassikaliste arhitektuuri, ruumilise planeerimise või maastikuarhitektuuri distsipliinidega. Vaja on inter- ja transdistsiplinaarsemat lähenemist, kirjutab Rohetiigri „Ehituse teekaart 2040“ kaasautor ning kinnisvara- ja juhtimisteenuste platvormi WHAT IF asutaja Maria Freimann.

Pole uudis, et ehitus- ja kinnisvarasektoris on vajalik digisiire liiga aeglane. Peamised probleemid on madal tootlikkus, killustatus, koostöökultuuri nõrkus ja sellest tulenevad viited ja vead projektides; lisaks pärsib kasvu tööjõupuudus, kirjutab Kinnisvara- ja juhtimisteenuste platvormi WHAT IF asutaja Maria Freimann.

Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna osakonna juhataja Kaja Pae sõnul ei tohi renoveerimismaratonis ära unustada arhitekti rolli, mis lisab linnaruumile energiatõhususe kõrval ka kvaliteeti ja esteetikat.

Energiatõhusast ehitusest on saanud üldtunnustatud norm, kuid laiemas plaanis on jätkusuutlikkuse praktikad ehituses ikka veel üksikute ettevõtete ja omavalitsuste fookuses. Iga ehitusprojekti saab ellu viia vähema süsinikuga, kirjutab Rohetiigri „Ehituse teekaart 2040“ kaasautor ning kinnisvara- ja juhtimisteenuste platvormi WHAT IF asutaja Maria Freimann.

Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.