Tallinna vanalinn kipub libisema välismaalaste kätte

Vanalinna tegelik rahvaarv on ametlikest arvudest väiksem – elanikke on seal järel umbes 3000, täpselt sama palju, kui oli pärast laastavat Põhjasõda kolmsada aastat tagasi.

See kinnisvara on nii-öelda pommikindel: kui mujal hinnad tõusevad-langevad, tehingute arv paisub-kuivab, siis siin on ajatu rahu. Esteetilise naudingu saad kauba peale.

Kes täna tahab Vanalinna elama või äri tegema asuda, siis valikut on – pakkumises on veidi alla saja korteri, kümmekond maja ning paarkümmend äripinda ettevõtjatele, üüripakkumised kõigele lisaks, kirjutab Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman.

Äripäev pani kaardile viimasel kümnel aastal Tallinnas korteritega tehtud tehingud ja võrdles, kuidas asumite populaarsus ja hinnatase on muutunud.

Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.