4. juuli 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Miks me siis räägime tuumaenergeetika võimalikust kasutuselevõtust? Põhjus on lihtne. Eestit juba ligi 100 aastat teeninud põlevkivielektri aeg hakkab mööda saama. ELi kliimapoliitika nõuded, mis näevad ette CO2 emissiooni olulist piiramist, sunnivad kõiki elektritootjaid enda tootmisportfelli kriitilise pilguga üle vaatama. Põlevkivielektri osakaalu on juba asunud vähendama erinevad taastuvenergia projektid, kuid perspektiivis peame me mõtlema ka selle peale, mille arvel katab Eesti lähema paari-kolmekümne aasta pärast enda baaskoormuse alased vajadused.

Selles kontekstis pole mingit põhjust tuumaenergiat eirata. Tegemist on odava ja tänase tarbimise juures tuhandete aastate pikkuse kütusevaruga energiatootmise liigiga, mille rolli tulevikus ei saa alahinnata.

Lisaks kliimapoliitika arengule on meie regiooni elektrimajanduse tulevikku kõige enam mõjutavamaks nähtuseks elektriturgude avanemine. See nihutab esiplaanile konkurentsivõimega seonduvad küsimused. Tingituna CO2 hinna prognoositavast olulisest kasvust ei tundu põlevkivielektri kaardid perspektiivis kõige paremad.

Kui ELi kliimapoliitika osutub jätkusuutlikuks, siis ei tundu Eestis leiduvat kohta ka imporditava söe baasil töötavale söejaamale. Baaskoormust rahuldavast hüdroenergiast ei võimalda unistada Eesti piiratud veeolud. Maagaasi suuremahulist kasutamist ei soosi hiljutised energiasõjaelementidega seondunud nähtused. Tänaseid teadmisi arvesse võttes jäävad üle erinevad taastuvenergia projektid, tuumaenergia ja elektri import naabersüsteemidest. Need kõik on võrdselt võimalikud valikud ja parimaks lahenduseks oleks arvatavasti nende kombinatsioon ühel või teisel kujul.

Kuigi Eesti on enda elektrimajanduse arendamisel lähtunud põhimõttest, mille kohaselt kaetakse Eesti vajadused meie oma tootmisvõimsuste poolt, oleks turuavanemise tingimustes põhjust seda seisukohta veel kord kaaluda.

Põhjala riikidel on suure hüdro- ja tuumaenergia osakaalu tõttu oluline konkurentsieelis Balti riikide ees, mistõttu investeeringud elektritootmisesse peaksid meil olema eriti läbimõeldud. Taastuvenergia arendamine on prioriteetseks valdkonnaks terves maailmas, kuid tema häda seisneb tema kalliduses. Odavat tuule, päikse jms energiat pole olemas. Turukõlbulikuks muudavad taastuvenergia riigipoolsed toetused, mille maksavad kinni maksumaksjad. Seetõttu ei ole baaskoormuse katmine taastuvenergia arvel majanduslikult kõige otstarbekam.

Ka tuumaenergeetikal on oma hädad. Viimase paarikümne aasta jooksul on maailmas ehitatud vähe tuumajaamasid. Enamik nendest, mida täna ehitatakse, on prototüübid. Prototüüpide ehitusega kaasnevad aga viivitused, suuremad kulud jms. Viited tuumatehnoloogia ohtlikkusele räägivad eelkõige asjatundmatusest. Tuhandete reaktoraastate pikkune opereerimiskogemus viitab pigem tehnoloogia ohutusele, asetades samas kõrgendatud nõuded töökultuurile ja -ohutusele.

Kokkuvõtteks. Kas Eestisse tuumajaam rajatakse või mitte, on täna vara öelda. Eesti Energia eesmärgiks on platvormi ehitamine, mis võimaldaks riigil langetada kaalutletud otsus tulevikus. Me ei kavatse siin mingil juhul anda järgi huvigruppide survele, kes väldivad erinevate energiatootmisviiside omavahelist võrdlemist ning soovivad langetada otsuseid, mis ei põhine faktidel, vaid usul.

Autor: Haldusuudised.ee