Ühing: kaugkütteseaduse muudatused suurendavad konkurentsi

Lisaks puiduhakkele soovitakse väiksemates asulates ära kasutada näiteks  lehmade sõnnikust toodetavat biogaas. Seni kuni pole kindlust soojuse pikaajalise müümise võimaluses, on investeerimisplaanide tegemine ebakindel.

Vastupidiselt kõlanud väidetele suurendaks muudatusettepanek just konkurentsi elavnemist kaugkütteturul. Tuleb silmas pidada, et kaugkütteturud on erinevalt elektri- ja gaasiturgudest piiratud turud – sooja saab toota ja müüa ainult nii palju, kui selle võrguga ühendatud tarbijapaigaldised ära tarbivad. Kui tekitada olukord, kus tekib palju dubleerivaid võimsusi, siis ei suuda ilmselt ükski tootmine ennast ise ära majandada ja tullakse riigi käest toetust küsima.

Soojusvajadus on piiratud ressurss ja seda edasi müüa ei ole võimalik. Nii palju kui tarbijad ära tarbivad, on võimalik ka toota. Arvestades erinevaid energiasäästuprogramme, muutub ka tarbijate soojusvajadus järjest väikesemaks, järelikult turg samuti kitseneb.

Enamuses kaugküttevõrkude on hetkel üks tootja, mis tähendab, et senini puudub konkurents. Kui seadus sätestab konkreetsed tingimused, millele tuginedes võrguettevõtja peab võrku lubamise otsused tegema, siis juhul, kui võrguettevõtja ise vajalikke investeeringuid ei tee, saaksid teised huvitatud tootjad nõuda lepingu sõlmimist ja võrguettevõtjal ei ole alust keelduda. Kuna konkurents seni puudub, siis saab ta ettepaneku tagajärjel vastupidi just elavneda.

Väär on arusaam, justkui saaks pikaajalisi lepinguid sõlmida ainult taastuvenergiat kasutavate tootjatega.  Ettepanekus on kirjas, et võimaluse korral eelistatakse taastuvatest allikatest toodetud soojus. See ei välista pikaajaliste lepingute sõlmimist mittetaastuvatest allikatest tootvate tootjatega, eriti kui selline lahendus on tarbijale odavam.

Võrgule avatud juurdepääsu olulisuse rõhutamiseks toodud näiteks, et Tartus ja Valgas on soojuse hind odavam, kui Tallinnas. Ometi jäetakse mainimata, et soojuse hinnal nendes omavalitsustes ei ole absoluutselt mingit pistmist avatud juurdepääsuga – mõlemas linnas kuulub tootmine 100 protsenti võrguettevõtjale. Just seetõttu on mõlemas linnas hind madalam, kuna võrguettevõtjal on investeeringute tegemisel kindlus investeeringute tasuvuse osas. Oluline on ka märkida, et mõlemas linnas toodetakse soojust peaasjalikult taastuvatest energiaallikatest.

Konkurentsiamet viitab muudatusettepanekuga seoses Eesti Energia huvide kahjustamisele, kuid jätab tähelepanuta, et praegune olukord kahjustab soojatootjate huve.  Kui ettepanekule heidetakse ette, et see teenib vaid ühe kliendi huve, siis hoopis konkurentsiameti ja majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi vastustele saab seda ette heita. Näiteks võib tuua viite odavama koostootmise potentsiaali kasutamisele Eesti Energia poolt rajatavas prügipõletusjaamas. Kuidas saab Konkurentsiamet kui sõltumatu regulaator sellist väidet esitada, kui prügipõletusjaama rajamine ja veel rohkem sellest tuleneva soojuse hind ei ole veel selge?

Taastuvate energiaallikate kasutamise odavus on äramärgitud muuhulgas Konkurentsiameti poolt Euroopa Liidule tehtud kaugkütteturu analüüsis, kus leitakse, et kohalikel taastuvatel energiaallikatel baseeruvatest soojusetootmistest tuleb tarbijale odavaim soojus.