18. aprill 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mis on jäätmed?

Jäätmeseaduse § 2 lõike 1 kohaselt hõlmab jäätmete mõiste mis tahes asja, mille valdaja on ära visanud, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama. Kohustus jäätmeid ära visata tekib näiteks juhul, kui ettevõtjal puudub luba jäätmete ladustamiseks. Selline luba on vajalik ohtliku kemikaali, sealhulgas kütuse ladustamiseks. Nii on jäätmevaldaja kohustatud ära viskama näiteks saastunud kütuse, mida ei saa enam kasutada.

Millal jäätmed lakkavad olemast jäätmed?

Jäätmeseaduse § 21 lõige 1 kohaselt jäätmed ei ole enam jäätmed, kui nad läbivad taaskasutamistoimingu ja selle tulemusena saadud asi vastab järgmistele kriteeriumidele:

1) asja kasutatakse tavapäraselt kindlal otstarbel;

2) asjale on olemas kindel turg või selle järele on nõudmine;

3) asi vastab konkreetseks otstarbeks ettenähtud tehnilistele nõuetele, õigusnormidele ja tootestandarditele ja

4) asja kasutamisel pole negatiivset mõju keskkonnale ega inimese tervisele. 

Ettevõtetel on oluline tähele panna, et jäätmete taaskasutamiseks on jäätmeseaduse § 73 kohaselt vajalik taotleda jäätmeluba, seega tavapäraselt ei saa jäätmesektorivälised ettevõtted jäätmeid ise taaskasutada. Küll aga ei ole jäätmeluba vaja korduskasutuseks – kõik ettevõtted saavad teha neid toiminguid, mis on vajalikud selleks, et jäätmed kasutada nende esialgsel otstarbel. Seega, kui üks ettevõte käsitleb näiteks toote juba kasutatud pakendeid kui jäätmeid ning viskab need ära, siis teine ettevõte võib pakendi võtta korduskasutusse – see on jäätmeseaduse kohaselt soositud tegevus ning ei vaja jäätmelubasid.

Kes on jäätmevaldaja?

Oluline on välja selgitada, kes on jäätmevaldaja – seega, kes peab „saastaja maksab“ põhimõtet järgides maksma jäätmete käitlemise kulu või, kui tegemist on jäätmetega, mis on käsitletavad toormena, siis saama tulu materjali müügist.

Jäätmeseaduse §-de 9 ja 10 kohaselt on jäätmevaldaja  isik või asutus, kes oma tegevuse käigus tekitab jäätmeid, või kelle tegevuse tagajärjel jäätmete olemus või koostis muutub. Jäätmevaldaja võib olla ka muu jäätmeid valdav isik või asutus – näiteks, kui maaomaniku kinnistule visatakse jäätmeid ning jäätmetekitajat ei ole võimalik välja selgitada, muutub maaomanik jäätmevaldajaks.

Jäätmevaldaja üheks põhikohustuseks on käidelda tema valduses olevaid jäätmeid vastavalt kehtestatud nõuetele ise või anda need käitlemiseks üle selleks õigustatud isikule. Seega ettevõtted peavad tähele panema, et kui nad käitlevad jäätmeid ise, siis peavad nad jälgima, et see oleks kooskõlas jäätmeseadusega. Kui nad otsustavad anda jäätmed käitlemiseks üle jäätmekäitlejale, siis peavad nad olema veendunud, et jäätmekäitlejal on jäätmete käitlemiseks olemas vajalikud jäätmeload.

Kes on pakendiettevõte?

Kõik jäätmetega seonduvad põhimõtted ei ole kajastatud mitte ainult jäätmeseaduses, vaid väga oluline on ka pakendiseadus, mis kehtestab eraldi pakendijäätmetele kehtivad nõuded.

Pakendiseaduse § 10 kohaselt on pakendiettevõtja isik, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakendab kaupa, veab sisse või müüb pakendatud kaupa. Seega praktiliselt kõik ettevõtted, kes toodavad või müüvad pakendatud kaupa, on pakendiettevõtted.

Pakendiettevõtte põhikohustuseks on tagada tema poolt turule lastud pakenditest tekkinud pakendijäätmete kogumine ja taaskasutamine selliselt, et pakendiseaduse §-s 36 toodud taaskasutuse sihtarvud oleksid täidetud. Seejuures peab pakendiettevõtja kandma kaasnevad kulud.

Pakendiettevõtted võivad turule lastud pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise korraldada iseseisvalt või anda oma kohustused üle taaskasutusorganisatsioonile. Eestis tegutseb kolm taaskasutusorganisatsiooni – Eesti Pakendiringlus, Eesti Taaskasutusorganisatsioon ja Tootjavastutusorganisatsioon.

Kes on tootja ning probleemtoote tootja?

Jäätmeseaduse mõttes on jäätmeseaduse § 23 lõike 11 kohaselt tootja isik, kes oma majandus- või kutsetegevuse raames kavandab, projekteerib, valmistab, töötleb, müüb või veab sisse tooteid.

Tootja peab jäätmeseaduse § 24 lõike 1 kohaselt võimalikult suures ulatuses piirama ohtlike ainete kasutamist ning edendama teisese toorme (s.o taaskasutuse tulemusena ringlusse võetud aine või materjal) kasutamist toodetes. Seoses juba tekkinud jäätmetega on tootja jäätmeseaduse § 24 lõike 4 järgi kohustatud andma jäätmekäitlejatele teavet tootes kasutatud materjalide ja toote komponentide, ohtlike ainete olemasolu ja nende asukoha kohta tootes.

Osadele probleemtoodete tootjatele on jäätmete käitlemisel kehtestatud rangemad nõuded. Jäätmeseaduses § 25 on  probleemtoode toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Probleemtoodete hulka kuuluvad jäätmeseaduse § 25 lõike 2 kohaselt järgmised tooted:

1) patareid ja akud;

2) mootorsõidukid ja nende osad;

3) elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad;

4) rehvid;

5) põllumajandusplast.

Jäätmeseadus § 26 lõige 1 ütleb, et tootja on kohustatud tagama turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja taaskasutamise või kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist. Sarnaselt pakendiseaduse regulatsiooniga võib tootja valida, kas ta täidab kohustused ise või annab need üle tootjate ühendusele (näiteks MTÜ Eesti Elektroonikaromu ja MTÜ Eesti Rehviliit). Tootja võib ühineda kohustuste täitmise eesmärgil tootjate ühendusega. Jäätmeseadus on kirjas täpsemad nõuded ka konkreetsete probleemtoodete liikide käitlemise ja kaasnevate kulude katmisega osas.

Artiklite seeria „Jäätmekäitlusest ettevõtjatele“ autorid on Advokaadibüroo LAWIN vandeadvokaat Elo Tamm ja vandeadvokaadi abi Liina Käis. Sari tutvustab erinevates valdkondades tegutsevatele ettevõtjatele jäätmekäitluse regulatsiooni nõudeid ning näitab võimalusi, mida erinevad jäätmekäitluslahendused kaasa tuua võivad.

Autor: Elo Tamm, Liina Käis