13. september 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

AadressErika 14, Tallinn

Kaubanduspinda8000 m2

Kontoripinda3500 m2

Avabesimese korruse kaubanduspinnad 27. oktoobril.

Üürilepinguidseni sõlmitud 40. Ankurüürnikuks Selver, lisaks rida väiksemaid kaupmehi ning kümmekond toitlustuskohta.

Aadu Oja sõnul loodetakse keskus avada graafikujärgselt. “Meil on plaanis avada 27. oktoobril ning kui linnaametnikud on soosivad ning kuri saatus vahele ei sega, see nii ka toimub,” märgib ta.

Pärast esimese korruse avamist plaanitakse jätkata teise ja kolmanda korruse ruumide viimistlemisega büroo- ja ateljeepindadeks. “Kavas on ruumides võimaluse korral säilitada postindustriaalne hõng ning pakkuda taskukohast töökeskkonda piirkonna ettevõtlikele inimestele,” räägib Oja.

Oja sõnul olevat keskuse projektdokumentatsioon olnud nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. “Meie kui tellija veidruseks on olnud see, et ehituse käigus on tulnud pidevalt ideid, mida muuta või lisada. Ent ehitaja ja arhitektid-insenerid on olnud tublid ja kõigega hakkama saanud,” märgib ta. “Ehituse projektijuhil on ilmselt hea psühholoog või abikaasa, kes aitab pingeid maandada. Minul tema asemel oleks närvid juba ammu krussis,” tunnistab Oja. Vaatamata kõigele peaks tema sõnul siiski jõuluhooaja alguseks terve hoone, kaasa arvatud teine korrus valmis olema.

Ehitus- ja rekonstrueerimistööd on Oja sõnul läinud võrdlemisi hästi. “Õnneks leidsime hea ettevalmistusmeeskonna, milles osalesid kaubandus-, ehitus-, muinsuskaitse ja arhitektuurispetsialistid,” räägib Oja. Planeerimisel kasutati ka kogenud Rootsi arhitekti abi, aga suurem osa tööst tehti ära siiski kohapealsete jõududega.

Oja kiidab koostööd PIN Arhitektide tiimiga ning asjaliku ehituse projektimeeskonda Nordeconist, mida juhib Oleg Kaas.”Kummagi ülesanded ei ole olnud lihtsad, kuid seni on kõik asjad leidnud väga professionaalse lahenduse,” märgib ta.

Ehitus on Oja sõnul olnud mitmes mõttes tavapärasest erinev. Ühe lagunenud hoone vanadest müüridest puhastati ning võeti välja näiteks pea 12 000 punast tellist, mida kasutati hoonete parandustöödel.

Samuti ilmus mitmel korral välja Arsenali militaarse minevikuga seotud üllatusi, nii et Päästeamet tuli mitmel korral objektile kutsuda. “Vaatamata kummalistele leidudele õnneks midagi hullemat siiski ei juhtunud,” märgib Oja.

Vastutus linnarahva ees

Arsenali punastest tellistest hooned on rajatud tsaariajal – täpselt 100 aastat tagasi. “Nii et on mõneti märgiline, et meil õnnestub nad täpselt sajandajaks sünnipäevaks korrastada ning uuele elule aidata,” märgib Oja.

Territoorium, mis on olnud seotud militaarfunktsioonidega ja kaitseministeeriumi kasutuses, on olnud linnarahvale suletud. “Me proovisime seda kohe algusest peale muuta ning korraldasime Linnalabori abiga inimestele ekskursioone, kuhu kutsusime Volta kvartalist ja Arsenali ajaloost rääkima mitmeid valdkonna spetsialiste,” räägib Oja. Tema sõnul oli hämmastav, et neile registreerusid inimesed väga kiiresti. “Mõne tunni jooksul sai alati osalejate arv täis ning osadele olime sunnitud ka ära ütlema.”

Hämmastav oli Oja sõnul ka see, et inimesed tulid kohale isegi halva ilmaga, olles nõus mitmeid tunde vihma käes ringi jalutama, et kuulda lugusid hoonete ja tehaste ajaloost. “Ma ei oska öelda, kas sellist huvi ka teistes linnaosades ette tuleb, kuid see paneb meie õlule täiendava vastutuse kogukonna ees,” märgib ta. Oja sõnul on tore, et inimesed kommentaariumides mürgiste kommentaaride avaldamise asemel, nagu mitmel pool tavapäraseks saanud, tulevad hoopis kohale ja tunnevad toimuva vastu siirast huvi.

Kohtumiste jooksul sai tema sõnul selgeks, et arenduse käigus tuleb kinnistu linnarahvale avada. “Lisaks oli soov leida hoonestusele funktsioon, mis võimaldaks projekti äriliselt tööle panna, vanu hooneid võimalikult palju säilitades,” põhjendab ta keskuse rajamise otsust.

Autor: Urve Vilk, kaasautor