Rikkaks üüriäris: Kas lubada üürikorterisse koduloomi?

Professionaalse üürileandja ja investori jaoks on koduloomade lubamise või keelamise võtmeküsimus rahas. Kui üürnik korteri sisustuse täiendava amortiseerumise riski kinni maksab, ei tohiks olla majanduslikke probleeme loomapidamise aktsepteerimisega.

Probleem tekib aga kahjude puhul nende hinnastamisega. Kui näiteks kassiomanik oma karvakera küünejälgi mittemillekski ei pea, võib üürileandja kurja inimesena nahkdiivanit täiesti rikutuks hinnata.

Seetõttu tasub taolist emotsionaalsete ja sageli tulututeks osutuvate vaidluste vältimiseks üürileandjal loomapidajaid pigem vältida.

Kui aga üürileandja leiab, et ta aktsepteerib üürniku loomapidamist, tasub üürilepingusse selgelt ja ühemõtteliselt sisse kirjutada, kuidas üürnik vastutab oma lemmiku võimalike laastamistööde eest.

Vastutus on olemas niigi, kuid lepingusse kantava ja eraldi suuliselt üleräägitava lisapunkti eesmärk on üürniku moraalselt pisut distsiplineerida.

Teine, mis üürileandja erilise hoolega peab läbi viima, on vara üleandmise akti vormistamine. Üleantava vara kvaliteet, kulum ja rahaline väärtus tuleb erilise täpsusega fikseerida, et hilisemates võimalikes vaidlustes trumbid enda käes hoida.

Vara üleandmise-vastuvõtmise akti juurde on võimalik lisada fotod üleantavast-vastuvõetavast vallasvarast ja selle seisukorrast. Pildid aitavad hästi vara seisukorda kirjeldada.

Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust "Korter üürile - närvesööv hobi või rikkuse allikas?", mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere või tule Kinnisvarakool OÜ koolitusele.