Autor: Anu Lill • 21. juuni 2019

Kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ütles praegust turuolukorda kommenteerides, et faktid praegu mingit äärmuslikku olukorda ei näita. Aga see ei tähenda, et kinnisvaraturul käiks lust ja lillepidu. Probleemid on olemas, näiteks sisendhindade kasv ja kapitali kättesaadavuse halvenemine arendajatele.

„Kui aastatel 2005–2007 arvati, et eluaseme ostmine ja müük aasta hiljem kõrgema hinnaga on ainuõige ja kinnisvara hinnad saavad ainult üles minna, siis praegu kinnisvara nii lühikese perspektiiviga osta ei ole mõtet. Tehingukulud tapavad ära. Kiiret hinnatõusu kinnisvaraturul ei toimu. Kui keegi lükkab oma koduostu edasi selle nimel, et äkki saab aasta pärast osta poole hinnaga, siis see inimene peab märksa rohkem teadma, kui enamus maailmas,“rääkis ta.

„Võrreldes praegust aega 2007. aastaga, on laenuvõtja jaoks intress samas suurusjärgus, kuid toona moodustas sellest peamise osa euribor ja marginaalid olid väga madalal 0,5 ringis. Praegu on vastupidi, st marginaalid kõrged 2,6% peal ja euribor madalal. Koduostu edasi lükata pole mõtet, aga üüriinvesteeringute juures peaks muidugi Exceli tegema ja tootluse välja arvutama."

Üüritootluse arvutamine: Kuu üür tuleb korrutada 12 kuuga, et leida aastane üüritulu. Aastane üüritulu jagada kinnisvara turuväärtusega või alles ostmata korteri puhul investeeringu summaga, mis sisaldab ka tehingukulusid, sisustust, remonditöid. Tallinna kesklinnas on suurematel korteritel normaalne tootlus 4–5%, väikestel korteritel kõrgem.

Pakkumist on praegu piisavalt ka üürisektoris, ütles Toompark. „Üürihinnad kasvavad seetõttu, et väljaüüritava vara väärtus kasvab ja üürihind ja vara väärtus peaksid omavahel olema loogilises seoses. Täna lugesin uudist, kuidas Berliinis üürihinnad külmutatakse. Hinna külmutamine ju tähendab seda, et seal elamispindade kättesaadavus väheneb. Täitsa kohutav!“

Loe pikemalt Äripäevast.