Arendajad löövad kopa maase üha suurema kindlusega

Täna ei saa ruumilist arengut hallata üksnes klassikaliste arhitektuuri, ruumilise planeerimise või maastikuarhitektuuri distsipliinidega. Vaja on inter- ja transdistsiplinaarsemat lähenemist, kirjutab Rohetiigri „Ehituse teekaart 2040“ kaasautor ning kinnisvara- ja juhtimisteenuste platvormi WHAT IF asutaja Maria Freimann.

Aasta 2024 hakkab varsti lõppema, aasta algul loodetud kinnisvaraturu ja terve sektori hoogsast elavnemisest ei ole saanud asja. See on kui sool selle sektori möödunud aasta-kahe haavadele. Numbrid ei anna armu, asjaosaliste kommentaarid kumavad läbi.

Aastaga arendusettevõtete kolmanda kvartali keskmine töötasu kasvas tublisti. Absoluutarvestuses ületab esikolmiku aastane töötasu muutus pea enamike pingereas esindatute töötasusid endid.

Kas tõesti arendusvaldkonna taassünd? Näib enamgi nii ja see sai terve vindi juurde, sest nüüd astus mängu veel üks tegija, kes kõige krooniks hõivas esikoha. Arendusettevõtete 31 edukaima pingerida tegi 2024. aasta kolmandas kvartalis käivet, võrreldes aastatagusega, enam kui topelt.

Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.