Tuul: Partsi skandaal paljastas kahvli

Majandusminister Juhan Partsi eksimus seisnes lühidalt selles, et esiteks ta eiras otsuse tegemisel tehtud pakkumise formaalset mittevastavust hanketingimustele ning teiseks, et ta esitles valitsusele otsuse mainimata, et kiirustamiseks ei olnud enam põhjust. Euroopa Komisjon pikendas vanade katelde tööõigust. Saatelõik põhjustas õigustatult tormi, sest need kaks eksimust väärivad kahtlemata kriitikat, sügavamat uurimist (näiteks korruptsioonikahtlus) ning sisulisi põhjendusi.

Õigustamata asjaosalisi ega ammugi nimetatud tehingut (ilmselt ennatlikult) rõõmustan, et ehk tõusetub sellega rööbiti oluline teema, mille suhtes vajab Eesti tulist aga samas argumenteeritud debatti. Nii on küsitav arvamus, mis lihtsustatult seisneb selles, et avatud turu tingimustes ei peagi Eesti tagama ise enda energiavajadust. Teisisõnu oluline on küsimus, kas laiemalt energeetika ja kitsamalt Eesti Energia on strateegilised või muudab turu avanemine sektori lihtsalt üheks tavaliseks ettevõtlusharuks.

Fakt on, et Eesti Energia on nimetatud, kuid selgeks vaidlemata küsimuse tõttu olnud aastaid kahvlis. Kas keskenduda vaid kasumile? Lasta energiahinnad madalamaks kogu riigi konkurentsivõime tõstmiseks? Ehitada ja üleval pidada strateegiliselt olulisi tootmisvõimsusi või olla vaid odava elektri vahendaja? Ainuaktsionär on kameeleoni kombel vahetanud värvi reeglina nii, nagu on hetkel kõige mugavam. Kuid nii see kesta ei tohi. Kui poliitiline torm vaibub, on hädavajalik neis küsimustes kokku leppida. Praegu jääb mulje, et igaüks kisub vankrit enda suunas. Kuidas see ähvardab lõppeda teame Ivan Krõlovi valmist

Luik, haug ja vähk.

Mõned ametnikud peavad olukorda normaalseks. Näiteks väites, et Eesti Energia ja Eesti riik on kaks eri asja. See võib küll olla pealtnäha juriidiliselt korrektne, kuid süvenedes ei näi see juriidiline hookuspookus enam ei loogiline ega sisuline. Sest Eesti Energia ainuaktsionär ongi riik, kes saab ja võib esitada enda ainuomanduses olevale ettevõttele suuniseid. Küsimus ongi kas, kuidas ja mis piires see peaks toimuma.

Nii ei ole julgeolekuküsimus mitte niivõrd hirmustsenaariumides, nagu näiteks küber-  või sõjaline rünnak elektrisüsteemidele. Probleem on märksa maisem ja asisem. Viimaste aastate sündmused on näidanud kõrgperioodil võib valitseda kogu regioonis energia järele sedavõrd suur nõudlus, et võib põhjustada defitsiidi. Ning lisaks võivad esineda tõrked ülekandeliinides. Need on vaid kaks selget näidet, kus oma energiavarustus on hädavajalik.

Muidugi võib väita, et erandjuhtumitest lähtuvate ohtude maandamiseks on omatootmise ülevalpidamine liiga kallis, kuid kas energiata ikka on odavam? Heites kõrvale retoorilise küsimuse ei tohi energiatootmise puhul unustada ka sotsiaalset mõõdet. Investeerides julgeolekusse (energia isetootmisesse) ei maksa me võõramaisele fondile kindlustusraha (mida ühtlasi ei pruugi kunagi näha), vaid pakume tööd ja leiba sadadele ja isegi tuhandetele piirkonna töötajatele. Need töötajad omakorda maksavad makse ja tarbivad kohalikke tooteid.

Niisiis on küsitav, kas energiaplokkide rajamine on taandatav kõigest tasuvusele. Või on tegu julgeolekupoliitikaga. Põhimõtteliselt võime otsustada mõlemat pidi. Oluline on enne otsustamist teema selgeks väidelda.

Autor: Haldusuudised.ee