1. november 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Palgataset vaadatakse loogiliselt nagu töö tulemust. Mida parem tulemus, seda suurem palk. Me õpime algusest peale, et mida rohkem me pingutame, seda rohkem me teenime, ja nii ongi inimkonna ajaloos alati olnud.

Aga kui töö käib palgalepingute alusel, ehk kindla tunni- või kuupalga alusel, selline lihtne seos enam ei toimi. Lüli töö ja tasu vahel on murtud. Tööline vaatab oma palka nagu kindlat summat, ja tema tehtav töö on osaliselt tema enda mõjutada. Küüniliselt, mida vähem tööd saaks tehtud, seda kasulikum töötajale, kuna palk on ette teada. Tööandja positsioon on vastupidine.

Ainus, mis nii tööandjale kui ka töötajale ühiselt selge on, et mida tootlikumat tööd tehakse, seda parem mõlemale. Palga suurus on aga tööandja ja töötaja paratamatuks vaidlusaineks. Ehk nemad ei näe palka nagu tootlikkuse mõjutajat, vaid nagu omavahelist võitlust.

Riigi seisukohalt tuleb aga soodustada seda, mis tootlikkust tõstab ja vahendina sobib vahel kasutada just palka. Oletame, et Eestis otsustatakse korralikult miinimumpalka tõsta, mis siis juhtub? Traditsiooniline vastus ongi, et siis kaotavad paljud inimesed oma töökoha, nad seetõttu ei tee mitte midagi ja riik tervikuna kaotab.

Aga on olemas ka teine lähenemine. Juhul, kui tööturg on jäik ehk inimesed ei liigu automaatselt aina paremini tasustatud ja tootlikumatele töökohtadele, võib miinimumpalga tõus sundida tööandjaid tõstma oma tegevuse tootlikkust või jääda konkurentsis kaotajateks. Selline sunnitud tootlikkuse kasv on ühiskonnale hea.

Põhjamaade areng on sisuliselt toimunud viimase teesi järgi. Ametiühingud on nõudnud palgakasvu, tööandjad on vastanud, et siis kaotatakse töökohti. Ametiühingud on omakorda vastanud: hea küll, madalpalgalisi töökohti me niikuinii ei taha. Ja niimoodi on palgad ja tootlikkus samm-sammult tõusnud, kuigi vahel on töötus olnud kõrge.

Kumb mudel sobib Eestile? Kaldun praegu arvama, et Eestis on paratamatult vaja sekkuda. Hetkeseis näitab, et liiga madalad palgad hoopis soodustavad ümbrikupalga maksjaid ja neid, kes inimeste olukorda ära kasutavad. Riigi majandus tervikuna ei kasva nagu peaks, vaid siin on naeruväärselt madal miinimumpalk.

Liiga madala palga tõttu on jäänud alles ka ebaefektiivsed struktuurid. Selle näiteks on liiga palju kohalikke omavalitsusi, koole, haiglaid, riigiametnikke. Kõrgem palk Eestis, eriti avalikus sektoris, sunniks riiki üle vaatama, kuidas töö on organiseeritud, ja seega tooksid kõrgemad palgad ka kõrgema tootlikkusse. Ehk lõpuks ka kasvava SKP.

Mõneprotsendiline eelarvedefitsiit on siinjuures igasuguse tähtsuseta, oluline on tootlikkuse pidev kasv. Kõrgemale palgale pole tegelikult alternatiivi, kuna kasvuta hakkavad inimesed üle riigipiiri liikuma. Seega peab riik veel kaua lähtuma mudelist, et palgatõusu kaudu tõsta ka töö tootlikkust.

Autor: Haldusuudised.ee