Elektri õige hind kujuneb turul

Ehkki süsinikdioksiidi (CO2) hind on odavam mõne aasta tagastust prognoosidest, on selle mõju elektri hinnale suur. Sellest aastast peab Eesti Energia (EE) ostma kogu toodetava elektri jaoks CO2 kvoote. Kui CO2 tonnihind on 6,3 eurot, siis läheb toodetud MWh hind 6 eurot kõrgemaks. Reguleeritud hind oleks CO2 tõttu kasvanud seega u 38 eurole/MWh.

Avatud turu tingimustes ei sõltu tarbijate hinnatõus otseselt CO2 kvoodi ostuhinnast. Kui EE peab oma põlevkivielektri eest liiga palju maksma (lisaks CO2le ka ressursitasu tõus), on odavam kohati tootmine välja lülitada ja osta elektrit edasimüügiks põhjamaade elektribörsilt. Kõik regiooni elektritootjad müüvad oma toodangu börsile ja seeläbi kujuneb hind ka Eesti tarbijale. Õnneks on see elektriturg võrdlemisi suletud ja ühenduste puudulikkuse tõttu ei ole võimalik elektrit vabalt kallimale Euroopa turule müüa.

Aastatel 2013-2020 toimub kauplemine kasvuhoonegaaside heitmekvootidega läbi uue EL-sisese saastekvootide oksjonisüsteemi. Oma saaste katteks ühikuid vajavad ettevõtted ostavad neid enampakkumisel. Oksjonitulu laekub suuremas osas riigieelarvesse. Erinevalt 2008-2012 ajast kavandab riik nüüd ise eelarve kaudu ka tulude kasutamist. Direktiivi järgi peab kasutama 50-100% kvooditulust energiasäästu, taastuvenergia jms meetmetele. Ülejääva osa võib riik kasutada tegevusteks, mis ei suurenda kasvuhoonegaaside emissiooni. Eesti, kasutades lubatud erandit, sai EK kinnitatud investeeringukavaga õiguse suunata arvestatava osa kvoodist elektritootjate tarbimise moderniseerimiseks. See osa arvatakse oksjonile minevast kvoodist maha. 2013 läheb maha u 60-70% ja 2019 lineaarset vähenemist eeldades u 10%. Kuni pool kvooditulust läheb lähiaastatel Eesti eelarvetasakaalu parendamiseks.

Meie tänane elektrivõrk on pärit aastast 1970 ning võrkudesse ja energiajulgeolekusse on vaja investeerida. Lisaks maksame kõik koos kinni ka investeeringud põhivõrkudesse - kaabelühendused Soomega, 250MW avariielektrijaama ehituse jne.

Kui jaotusvõrgu osa võrgutasudes oleks kõigile kulupõhine, peaksid maainimesed maksma kordades suuremaid tasusid, linnainimestel aga tasud väheneksid. Siin on tegemist varjatud regionaalpoliitikaga, kus kõik solidaarselt kulusid kannavad. Vajalike investeeringute tulevikku edasi lükkamine on enesepettus. Öeldes aga, et las riik maksab, ärgem unustagem, et see riik olemegi ju meie ise.

Autor: Haldusuudised.ee