30. september 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kaheaastane Jack Anderson oli 2004.a. koos perega teel Disney Worldi, kui Minneapolise lennujaama leti taga olev naine nõudis: “Kes on John Anderson?” Vanaema Susan näitas ja sai vastuseks, et lapse suhtes kehtib lennukeeld. Läks kõigest tund aega ja sai selgeks, et lapsekärus istuv tegelane ei ole see John Anderson, kes on terrorismikahtluste tõttu lülitatud lennukeelu nimekirja. Jacki kaks vanemat venda, viie- ja kaheksaaastane, hakkasid vahepeal ulguma: “Me ei lähegi Disney Worldi!”. Kui sama kordus kaks aastat hiljem, otsustas Christine Anderson loobuda lennusõitudest koos lastega ning sellest ajast on pere sõitnud puhkusele autoga, kirjutas täna New York Times.

Tema ja paljude teiste lennureisijate aastatepikkuste hädade põhjused on konarlik infovahetus julgeoleku eest vastutavate riigiametite ja lennuliinide vahel ning isiku privaatsuse nõuete range järgimine. Riiklikud kahtlaste nimekirjad sisaldavad nimesid koos võimalike varjunimedega ning põhjalikku isikukirjeldust, lennufirmad peavad hakkama saama üksnes nime alusel.

Lennuliinid peavad tegema omaenda nimekirju, millistele reisijatele tähelepanu pöörata. Võrrelda neid riiklikega saavad nad eraldi päringuga. Sageli juhtub, et inimestele väidetakse eksitavalt, nagu seisaks nad riiklikus kahtlaste nimekirjas. Transportation Security Administration (riiklik transpordi julgeoleku teenistus) lubas eile turja karata ning võib-olla koguni trahvida lennufirmasid, kelle töötajad ajavad klientidele valejuttu riiklikus terrorismikahtlaste isikute nimekirjas seismisest.

Segadus tuleneb reeglitest, mis ei luba riiklikul julgeolekuteenistusel privaatsuskaalutlustel otseselt teha lennureisijate eelkontrolli lennufirmade poolt reisijate kohta esitatavate andmete alusel. Nii peavad lennuliinid ise kontrollima nimede ja nimevariantide andmebaasi riikliku nimekirja suhtes. Kui potentsiaalsele pahalasele sarnase nimega süütu reisija end lennujaamas identifitseerib, saab lennufirma ta reisile lubada, iga inimene iga kord eraldi.

Riiklikul julgeolekuteenistusel reisijate andmeid otse kontrollida võimaldav programm Secure Flight on seni privaatsuse rikkumise kaalutlustel kõrvale pandud. Avalikkuse kasvava rahulolematuse survel oodatakse seda nüüd järgmisel aastal toimima hakkavat. Christine Andersoni sõnul oleks selleks viimane aeg. “Saan aru, et viivitus lennujaamas on väike hind turvalisuse eest. Aga see on rohkem kui viivitus. Lapsed ei mõtle täiskasvanutega samamoodi. Tema saab aru, et “Ma ei ole halba teinud, aga nemad ütlevad, et olen.” Ja sa ei saa talle vastupidist selgeks teha,” kommenteeris ta “terroristist” poja juhtumisi lennujaamades.

Terrorihirmu ja tugevdatud turvakontrolli lennujaamades ajendasid 2001.a. 11. septembri rünnakud. Jack Anderson polnud siis veel sündinudki, aga oskab siiski ka nüüd veel väidetavate islamiterroristide tegudest kaude kannatada saada.

Autor: Haldusuudised.ee