Kinnisvaraomanike kuldsed käerauad

Leibkonnaliikmete järgi arvutatav kinnisvaraomanike määr on 2001. ja 2005. aasta kõrgtasemelt – 90%lt – langenud kolm protsenti 2009. aastaks. Siiski on Eesti puhul omanike osakaal on jäänud maailmamastaabis väga kõrgeks.

Kuigi eestlased endiselt eelistavad olla pigem omanikud kui üürijad, pole suur omanike osakaal majandusele sugugi hea. Euroopas said tugevaima löögi kinnisvaraturud, kus oli palju omanikke, näiteks Eestis, Lätis ja Leedus. Kõrge omanike osakaalu puhul on töökohad aina enam sõltuvad kinnisvarasektorist. Kiire omanike kasvuga riikides on ka töötus kõige kiiremini kasvanud. Töötud koduomanikud on vähem vabad võtmaks vastu töökohta mujal, sest nad on seotud oma elu suurima investeeringuga.

Swedbanki eraisikute rahaasjade teabekeskuse juht Piret Suitsu sõnul tagavad aktiivne üüriturg ja erinevate eluasemepakkumiste olemasolu suurema mobiilsuse tööturul ja teisalt ka inimeste suurema rahulolu eluasemega.

„Täna on olukord aga paraku selline, et kõrged üürihinnad võivad teises linnas pakutava töökoha paljudele kättesaamatuks muuta, sest kulud elamisele hammustaksid palgast liiga suure tüki. Buumiajal soetatud korterite kõrged laenujäägid on aga omanikele kuldseteks käeraudadeks, mis samuti ei soosi mobiilsust,“ rääkis Suitsu.

Kinnisvaraspetsialist Tõnu Toompark peab natuke üllatavaks, et kinnisvarabuum Eestis omanike arvu väga ei kasvatanud. Toomparki sõnul on kinnisvara- ja majanduskriis ses mõttes omanike arvu mõjutanud ootuspäraselt, et üüripindade ja üürnike arv võiks olla suurem.

Arco Vara juhatuse esimees Lembit Tampere sõnul ei ole reaalne, et Eestis nii kõrge omanike arv säilib. „Selgelt peab suurenema üürikorterite osa ja selle suurimaks põhjuseks on meie teatud määral kunstlikult kõrge omamise määr, mis 1991. aastal alguse sai,“ lisas ta.

 Loe pikemalt tänasest Äripäevast, milleks osta päevapilet SIIT või telli leht SIIT.

Autor: Haldusuudised.ee