Teder: enne investorite ahvatlemist võiks mõelda  

Õiguskantsler Indrek Teder palub riigil olla ettevaatlik, et ta enese tegevusega ei tõstaks põhjendamatult tarbija elektri hinda, tuulest elektri tootmise läbimõtlematu suurendamine tähendab igal juhul elektriarve kasvu.

Teder tahab loota, et enne, kui riik hakkab investoritele andma järgmisi positiivseid signaale erinevate toetusmeetmete või muu abi näol (nt läbirääkimine teiste riikidega, et müüa plaanitavates meretuuleparkides toodetav energia naaberriikidesse), mõtleksid poliitikud, et sellise tegevusega ei meelitataks Eestisse arutult palju tuuleenergia investoreid.

Väljavõte õiguskantsler Indrek Tederi ettekandest tänasel Äripäeva energiakonverentsil:

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist nr 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta tuleb Eestile kohustus tagada, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises oleks aastal 2020 25%. Siinjuures viitan, et kui ma õigesti aru sain, siis Eesti riigisisene eesmärk on saavutada, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia moodustaks 4,8% aastaks 2020. Selle viimase numbri võtsin Eesti Taastuvenergia tegevuskavast aastani 2020.

Viidatud Euroopa Liidu nõude ja energiasõltumatuse argumendil hakati mõned aastad tagasi  toetustega (nt elektrituruseaduses sisalduvad n-ö tootmistoetused) meelitama ettevõtjad investeerima tuulest ja muudest taastuvatest allikatest (nt biomassist) energia, sealhulgas elektrienergia tootmisse. 

Tänaseks on nende toetuste üle palju kära, sest ka näiteks konkurentsiamet on leidnud, et need toetused on liiga helded.

Riigi toetused ja meetmed, eriti kui nad võimaldavad muuta investeeringu väga lühikese ajaga tasuvaks, meelitavad ettevõtjaid vastavasse valdkonda investeerima.

Omaette teema on tuuleenergiaga tegelevate ettevõtete meedia- ja lobivõimekus, mis ei ole just tagasihoidlik. Mul on tekkinud arusaam, et päris suur hulk isikuid sondeerib pinda tuuleenergiasse investeerimise vallas. Miks ma nii arvan? Selgitan.

Elering on prognoosinud 2011. aasta elektrienergia tarbimiseks Eestis 8000 GWh ning 2012. aastaks 8275 GWh. Siinjuures oli Eleringi andmetel Eesti elektrisüsteemi tarbimise tipukoormus 2010/2011 talvel 1517 MW  (s.o ühel ajahetkel).

Eleringi andmetel oli Eestis taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia osakaal 2011. aasta 8 kuu jooksul 9%, sellest 31% tuli tuuleenergiast ning 66% jäätmetest ja biomassist. Eleringi andmetel on Eestis 2011. a septembri seisuga elektrivõrguga ühendatud 158 MW ulatuses tuulikuid ning Elering prognoosib, et need tuulikud suudavad 2011. aasta jooksul toota 340 449 MWh (340 GWh, 0,34 TWh) elektrienergiat ehk siis ~4,5 % Eesti aastasest elektrienergia tarbimisest. Need numbrid on suhteliselt tagasihoidlikud ja mõistlikud.

Ma saan ka aru, et liitumislepingu sõlmimine ja eriti veel liitumispakkumise tegemine ei tähenda, et kõik need tuulepargid tekivad. Seda näitab ka see, et osa liitumislepinguid on sõlmitud juba aastal 2006, kuid tänini ei ole ühtki tuulikut elektrivõrguga ühendanud. Kuid tuuleparkide hüppelise kasvu tendents on siiski olemas, usun, et selle vastu ei vaidle keegi. Juba asjaolu, et sõlmitakse liitumisleping või võetakse liitumispakkumine, kuigi enese investeering tuuleparki ei ole kindel, näitab, et vähemasti loodetakse mingi hetk võrguga liitumisvõimalus kellelegi edasi müüa.

Kuigi minu ametikohajärgne otsene ülesanne ei ole selliseid avaldusi teha, ma siiski tarbijate elektriarvete nimel palun, et enne kui riik hakkab investoritele andma järgmisi positiivseid signaale erinevate toetusmeetmete või muu abi näol (nt läbirääkimine teiste riikidega, et müüa plaanitavates meretuuleparkides toodetav energia naaberriikidesse), mõtleksid poliitikud, et sellise tegevusega ei meelitataks Eestisse arutult palju tuuleenergia investoreid.

Tuuleenergia on nii kõikuv energialiik, et seda ei arvestata isegi võimaliku reaalse tootmisvõimsusena, see vajab alati balansseerimisvõimsust (kas Eestis endas või teistest riikides). Paljude planeeritavate tuuleparkide, eriti meretuuleparkide asukoht on selline, et nende elektrivõrguga liitmiseks tuleb arendada kümnete, kui mitte sadade kilomeetrite ulatuses ühendusliine. Sellise arenduse maksab lõpuks ikka moel või teisel kinni tarbija, kas läbi taastuvenergia tasu, võrgutasude või täiendavate kulude tavalistesse elektrijaamadesse, mis ei saa töötada täisvõimsusel, kuid millesse tuleb investeerida, sest need peavad olema valmis juhuks kui tuuleenergia toodang ei ole mingil ajaperioodil piisav.

Ma ei ole ainus, kes näeb tonti tuuleenergia plahvatuslikus kasvus. Isegi Elering näeb, tsiteerin: "Tulenevalt kõrgetest elektrisüsteemiga integreerimise kuludest ning subsiidiumitest omab  tuuleelektrijaamade integreerimine süsteemi suurt sotsiaalmajanduslikku mõju. Vaja on tõsiselt analüüsida tuuleelektrijaamade sotsiaalmajanduslikke mõjusid – mõju elektrihinnale ning majanduse konkurentsivõimele. […] tuuleenergeetika laiaulatuslik subsideerimine [võib] viia tulenevalt tuule kui primaarenergiaallika vähesest saadaolevuse kindlusest olukorrani, kus tootmisvõimsuste piisavuseks vajalike elektrijaamade investeeringud turupõhiselt (ilma subsiidiumideta) on välistatud ning see omakorda võib põhjustada tootmisvõimsuste nappust kogu Läänemere regioonis.“

Siinjuures ei ole ma siiski ei taastuvenergia ega ka tuuleenergia täielik vastaline. Taastuvenergia toetamine võib olla põhjendatud, et tagada pikemas perspektiivis varustuskindlus ja mõistlik hind, kuid toetamine peaks lõppema seal, kus toetused maksvad meie enda tarbijatele nii varustuskindluse kui hinna osas kätte.

Autor: Haldusuudised.ee