4. jaanuar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kasvab kõige enam saastava kütuseliigi - söe - kasutamine elektrienergia tootmiseks, paisub heitmete hulk, Euroopa elektritootjate usaldusväärsus on löögi all ning poliitika osas valitsevas ebakindluses tehakse investeeringud pigem väljapoole Euroopat.

Euroopas on ootamatult koitnud kuldajastu söele – mõnedes riikides toodetud elektrienergia kogus on aasta baasil kasvamas 50% tempos, mis muudab ELi suured keskkonna- ja kliimaambitsioonid naeruväärseks, kirjutab ajakiri artiklis „Euroopa räpane saladus“.

Miks asjad nii on läinud, selleks on mitu põhjust. Näiteks söe hind, mis on USAs tänu odava kildagaasi „revolutsioonile“ järsult alanenud. Nii leidsid USA söetootjad tänulikud ostjad Euroopast, kus gaasi hind on kordades kõrgem. Selle põhjuseks on omakorda nii Gazpromiga kõrgelt hinnatasemelt sõlmitud pikaajalised lepingud, puudulik infrastruktuur veeldatud maagaasi jaoks kui ka aastaid USAst maha jäänud kildagaasi revolutsioon, mis Euroopas ei pruugi üldse reaalsuseks saadagi.

Lisaks on Saksamaal ambitsioonikad plaanid loobuda tuumaenergiast, panustades rohkem taastuvenergeetikale. Nii on päikese- ja tuuleenergiale tehtud ülekandevõrkudes eelised, mis on andnud hoobi fossiilsetest kütustest elektrit tootvatele firmadele. Need on nüüd suurendamas söe kasutamist, kuna elektrienergia tootmine söest on Euroopa elektritootjatele gaasiga võrreldes odavam. Saksamaal ehitavad uusi söeküttel jaamu nii Saksamaa energiahiiud RWE ja E.ON kui ka 100% Rootsi riigile kuuluv Vattenfall. Viimasel valmis uusim söeküttel jaam Saksamaal mullu oktoobris.

Söe kasutamist suurendavad lühiajaliselt ka terendavad muudatused ELi poliitikas, mis nõuab kas söeküttel jaamade sulgemist või nende varustamist kalli heitmeid piirava tehnoloogiaga. Samal ajal kannustavad üleminekuajaks ette nähtud reeglid praegu ajutiselt ja äraspidiselt just söe tarbimise suurendamist.

Söe tarbimise kasv on ilmselt ajutine – kui 2008. aastal oli Euroopas plaanis ehitada 112 uut söeküttel elektrijaama, siis on pooled neist plaanidest tänaseks juba kõrvale heidetud ja mitmete osas valitseb vaikus. Kuid hulk jaamu on ikkagi ka planeerimisel ning kui juurde arvata ka uued loataotlused, saab kokku võimsusi võrreldaval tasemel 58 tuumareaktoriga, mis toodavad valdava enamuse Prantsusmaal tarbitavast elektrist. Näiteks Saksamaal ei terenda praegu söekasutuse vähenemist – uued jaamad ehitatakse vastavalt karmistunud keskkonnanõuetele.

See söekasutuse suurendamine muudab nonsensiks ELi keskkonnapoliitika, mis pidi vähendama fossiilsete kütuste kasutamist ja olema eeskujuks muule maailmale, kirjutab The Economist. Selle asemel fossiilsete kütuste kasutamise osakaal praegu hoopis kasvab, suurendades ka kliima soojenemist põhjustavaid heitmeid.

Kõike seda oleks pidanud ära hoidma ELi heitmekvootidega kauplemise süsteem ETS. Kuna aga süsteemi käivitamisel jagati väga palju kvoote tasuta, pole CO2 tonni hinnast mingit survevahendit saanud. See on ülepakkumise tõttu madal püsinud – läinud aastal vahemikus 6-8 eurot. Euroopa Komisjoni katsed ülepakkumist vähendada on põrkunud liikmesriikide vastuseisule.

ELil on praegu muidki pakilisemaid muresid ning nii jäävad rasked otsused energeetika valdkonnas ilmselt edaspidiseks. Seda enam, et 2014. aastal tuleb ametisse nii uus Euroopa Komisjoni kui ka uus Euroopa Parlamendi koosseis. Nii jäävad poliitilised otsused veel aastateks viibima, mis tähendab firmadele jätkuvat ebakindlust. Nii teeb enamus Euroopa elektritootjaid praegu investeeringuid väljaspool Euroopat.

Kui ELi kliima- ja energiapoliitika lõpuks loodetud vilja kannab, saab Euroopast palju rohelisema majandusega piirkond. Seniks aga ergutab seesama poliitika kõige enam keskkonda saastava kütuseliigi suuremat kasutamist.

Autor: Haldusuudised.ee