AKI: asutused salastavad infot rohkem, kui lubatud

Inspektsiooni peadirektor Viljar Peep ütles, et õigus küsida teavet asutuste tegevuse koha on põhiseaduslik õigus, mida võib kitsendada üksnes seadusega – kas avaliku teabe seaduse või eriseaduse alusel. „Paraku on asutuste igapäevapraktika piirangute seadmisel muutunud lubamatult kirevaks ja meelevaldseks. Loodame, et seire tulemusena ühtlustub avalikule teabele juurdepääsu tagamine ja sellest on asutustele asjaajamise korraldamisel abi,“ märkis Peep.

Enamik väljapraagitud piirangutest viitas asutustele eriseadusega pandud kohustusele hoida salajas juurdepääsupiiranguga teavet. Sätted vaid kohustavad ametiisikuid piiranguist kinni pidama, kuid see ei saa olla teabe avalikustamisest keeldumiseks. Dokumendile peab olema märgitud põhjus, miks ei saa avalikustada teavet ja keeldumise korral tuleb see ka küsijale teada anda. Välja jäid ka kõik avaliku teabe seadust tarbetult dubleerivad eriseadustest tuletatud piirangud. Lisaks sellele selgus, et piiranguid on võimalik mitmeti tõlgendada.

„Praegusel ajal on enamik dokumente digitaalsed ja kui juurdepääs neile pole piiratud, peab neid asutuse võrgulehe kaudu kätte saama. Seega on piirangute korrektne kehtestamine muutunud veelgi aktuaalsemaks,“ märkis inspektsiooni peainspektor Elve Adamson.

Piirang ei pruugi takistada juurdepääsu kogu dokumendile, vaid üksnes nendele osadele, mille kohta see kehtib. Seega võib teabenõude esitada ka piiratud juurdepääsuga infot sisaldava dokumendi kohta ja seda valdav asutus hindab, millise osa dokumendist võib väljastada. Kui piirangu seadmise õiguslik alus on ebaselge või väär, siis raskendab see teabenõudjal oma õiguste kaitsmist.

Juurdepääsupiirangutega saab tutvuda SIIN.