4. märts 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sisuliselt muudeti siseministri 10.02.2011 määruse nr 1 lisas 1 toodud enesekontrolli tuleohutusaruande vormi ning lisas 2 toodud ehitiste loetelu, mille kohta tuleb koostada aruanne.

Muudatuste vajaduse tingisid järgmised praktikas esinenud probleemid:

• tuleohutusaruande vorm ei andnud teatud osas piisavalt objektiivset ülevaadet ehitise võimalikest tulekahjuriskidest (nt kas ehitises on evakuatsioon raskendatud);

• tuleohutusaruande vorm ei olnud oma olemuselt kõige paremini sobilik elektroonses iseteeninduskeskkonnas kasutamiseks ja edasiseks andmetöötluseks;

• tuleohutusaruande vormi teatud lahtrites andmete täitmine ei taganud vajalikku infot, kas ehitise kohta on tuleohutusnõue üldse esitatud (nt kui Päästeametile esitatud aruande kohaselt ehitises puudub tulekahjusignalisatsioonisüsteem, siis riikliku järelevalve ametniku jaoks jäi selgusetuks, kas see on ehitisse üldse nõutud või mitte);

• teatud ehitiste osas puudus õigusselgus, kas enesekontrolli tuleohutusaruande koostamine on kohustuslik või mitte (nt enesekontrolli teostamine ehitises, kus on kogunemisruumid).

Olulisemad muudatused:

• määruse tasandil täpsustati enesekontrolli aruandlusperioodi – uue sõnastusega on enesekontrolli aruandlusperiood vahemik 1. jaanuar kuni 31. detsember ning tuleohutusaruanne esitatakse hiljemalt aruandlusperioodile järgneva aasta 31. märtsiks;

• tuleohutusaruande vormi muudatused seisnesid enamasti andmeväljade täpsustamises ja lihtsustamises;

• tuleohutusaruande vormi kõige sisulisemaks muudatuseks on andmevälja täpsustus, millega määratletakse ehitise võimalikud tulekahjuriskid. Muudatus on vajalik, et tuleohutusaruande läbivaatamisel tekiks üldine ülevaade, millised ikkagi on ehitise võimalikud tulekahjuriskid (nt kas ehitises viibib palju inimesi, kas seal ladustatakse põlevmaterjale, kas inimesed viibivad ehitises ööpäevaringselt, kas ehitises on raskendatud evakuatsioon vms). Muudatus aitab senisest paremini määratleda ehitise kohta antavat üldist riskihinnangut (sh milles seisnevad ehitise tuleohutusalased eripärad);

• ehitiste loetelu muudatused olid sisulised ning samuti muudeti nõudeid osaliselt paindlikumaks;

• ehitiste loetelu osas täpsustati, et tuleohutusaruannet ei tule koostada kõrghoones paiknevate eluhoonete kohta, väiksemate elutähtsat- või kommunaalteenust pakkuvate ettevõtete või asutuste hoonete kohta või tööstus- ja laohoone kohta, kus puudub reaalne tule- või plahvatusoht. Seetõttu võib öelda, et määruse nõuded leevendusid selliste ehitiste osas;

• ehitiste loetelu osas täpsustati, et suuremates büroohoonetes (üle 300 kasutajaga hoones) tuleb samuti teostada tuleohutusalast enesekontrolli, et tagada seal viibivate inimeste tuleohutus ja valmisolek tulekahju korral tegutsemiseks. Väiksemate kasutajate arvudega büroohoonete osas saab riiklikku järelevalvet teostada riskipõhiselt;

• samuti ehitiste loetelu osas täpsustati, et enesekontrolli tuleohutusaruanne tuleb esitada sellise kogunemishoone kohta, mille tavapärane kasutajate arv on suurem kui 150 inimest või mille kogupind ületab 1000 m2, varasem nõue käsitles ainult ehitise kasutajate arvu. Muudatus oli vajalik, kuna praktikas on selliseid kogunemishooneid, kus tavapäraselt ei viibi enam kui 150 inimest, kuid mis oma kogupindalalt on suured ehitised ja kus tulekahju korral võivad olla suured varakahjud. Lisaks kogunemishoonete suurte pindalade tõttu võivad teatud ajahetkedel viibida hoonetes suured rahvahulgad, mis omakorda mõjutab oluliselt ehitise evakuatsiooni- ning tuleohutuskorraldust, näiteks kaubanduskeskustes suurte rahvamasside viibimine sooduspakkumiste või –kampaaniate ajal.

Autor: Martin Lambing