Autor: Kristina Uuetoa-Tepper • 26. september 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sama otstarbega asjade ostmisel riigihankega maksab kvaliteet kindlasti, ent kurjast on kallis ost hankija mugavuse tõttu. Valede hanketingimuste tõttu liiga kallite asjade ostmisesse on aga võimalik sekkuda ning see valvefunktsioon on seadusega pandud rahandusministeeriumile.

Tihti kirjutatakse hanke nõuded maha mõnest teisest hankest või ühe konkreetse toote põhjal. Kuna oskusteave puudub, ei suudeta eristada olulist ja ebaolulist. Pakkumuste saamisel selgub, et tähtsamaid tingimusi (nt otstarve, eluiga, kasutajasõbralikkus) täidab ka odavam pakkumine. Samas on asi mõni cm võrra suurem, võimsus 1% väiksem vmt.

Seadus kohustab hankijat kasutama rahalisi vahendeid säästlikult. Kui vajaliku asja saaks osta oluliselt odavamalt, oleks mõistlik nõudeid muuta ja korraldada uus hange. Üldjuhul seda ei tehta, isegi kui selleks oleks piisavalt aega. Kui hanke finantseerimiseks kasutatakse Euroopa Liidu raha, võib aga selline mugavus minna hankijale väga kalliks maksma.

29. augustil jõustusid uued tingimused, millega laiendati struktuuritoetuste tagasinõudmise aluseid ja suurendati määrasid. Näiteks kui hanke korraldamisel esines huvide konflikt, nõutakse toetusest tagasi mitte 25%, vaid 100%. Hanke korraldamisel konkurentsi piiravatel tingimustel nõutakse endiselt tagasi 25%.

Väga laialt ei ole teada fakt, et rahandusministeeriumi praktika toetuste kasutamise auditeerimisel on kohati äärmuslik. Sisuliselt kehtib eeldus, et seadust on rikutud ning hankija peab tõendama kirjalikult vastupidist. Argumente – oli kiire, keegi hankedokumente ei vaidlustanud vmt – üldiselt ei arvestata.

Lisaks toetuste kasutamise kontrollimisele on seaduse kohaselt rahandusministeeriumi ülesandeks muu hulgas ka järelevalve riigihangete üle nende korraldamise ajal. Ministeeriumil on võimalik teha hankijale ettekirjutus hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks, mida juhtub haruharva. Enamasti viidatakse võimalusele pöörduda riigihankes tehtud otsuste vaidlustamiseks riigihangete vaidlustuskomisjoni poole. Vaidlustuskomisjon lähtub vaidluse lahendamisel aga kehtestatud hankedokumentidest, isegi sel juhul, kui need sisaldavad selgelt põhjendamatuid tingimusi.

Pakkujad on läinud sellises olukorras ka kohtusse. Kohtud viitavad, et hangete korraldamisel avalike huvide järgimist (rahalist mõistlikkust!) kontrollib järelevalvemenetluse korras rahandusministeerium ning kaebused lükatakse tagasi. Seega sõltub hangete puhul paljugi rahandusministeeriumi tahtest nende üle valvata.

Autor on nõustanud nii hankijaid kui pakkujaid.