Autor: Kristiina Aderov • 23. jaanuar 2020

Üldiselt on reegel olnud selline, et vana kodu müügist saadud raha kasutatakse uue ja suurema kodu soetamiseks. Rahaliste võimaluste kasvades ja investeerimise populaarsuse kasvu tuules on üha enam asutud otsima võimalusi, kuidas oma endine elukoht alles jätta.

Nii otsitakse erinevaid võimalusi, kuidas seda teha. Näiteks, kui eelmine kodu on ostetud ühe elukaaslase nimel võetud laenuga, siis teise kodulaenu võtab paarist teine pool.

Loeb unikaalsus

Kui vana kodu on tavaline ning ei oma ka erilist kasumipotentsiaali üüriturul, siis selle endale jätmisega vaeva ei nähta. Hoopis teine asi on korteritega, mis on omanäolised ja unikaalsed ning mille puhul tulevikus väärtus märkimisväärselt kasvab. Need võivad olla ajaloolistes majades asuvad elamispinnad, mille osas on nõudlus alati suur.

Näiteks, Kalamajas püütakse unikaalsed korterid igal võimalusel endale jätta ja teenida piirkonnale iseloomulikku head üüritulu. Sellega kaetakse tihti ära nii vana eluasemelaen kui ka osa uuest. Lisaks korteri unikaalsusele ja emotsionaalsele väärtusele peetakse oluliseks ka kinnisvara edaspidist hinnakasvu.

Samuti püütakse hoida kortereid, mille suurim eelis on kopsakas üüritulu. Olgu tegu siis korteriga kesklinnas või mõne kasvava haridus- ja ettevõtluspiirkonna lähistel paikneva vanema paneelmajakorteriga.

Siiski, kuigi tegu on kasvava trendiga, ei saa öelda, et see kõik oleks valdav. Endiselt on paljude jaoks määrava tähtsusega vana kodu müügist saadav raha, mida uue sissemakseks kasutada. Kuid kui endine kodu on väärtuslik ja unikaalsega, siis ei loobuta sellest enam niisama lihtsalt.