Miks on KOVide prügimonopol elanikele halb?

Esile tõsteti olukorda kus omavalitsustel (KOV) võib olla kõrgendatud huvi lasta elanikel prügiveo hinna sees kinni maksta ka omavalitsuse aparaadi ülalpidamiskulud. Just läbipaistmatu hinnakujundus on omavalitsuse prügimonopoli tekke korral elanikele suurimaks ohuallikaks ega tohiks olla kellelegi vastuvõetav.

25. septembril peatati aga Riigikohtu määrusega suviste jäätmeseaduse muudatuste jõustumine kuni vaidluse lahendamiseni Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi poolt. Vaidlusaluse muudatuse sisuks on tühistada jäätmeseaduse säte, mille kohaselt saab KOV tegutseda monopoolse jäätmete veo ja käitlusteenuse vahendajana jäätmevaldajatele. Ehk teisisõnu, kaotada olukord, kus jäätmeveoga tegeleva ettevõtja ainsaks kliendiks ning tasu maksjaks on KOV või tema poolt volitatud või asutatud MTÜ, kellel lasub jäätmevedajate üle arvestuse pidamine ning arveldamise kohustus.

Kriitikud väidavad, et keskvõim sekkub jäätmeseadust sellisel viisil muutes kogukonna ellu ja kohalike valikute langetamisse. Samas on jäetud täieliku tähelepanuta fakt, et nimetatud tühistatud sätte eesmärk ei ole kunagi olnud KOVide ettevõtlustegevuse arendamine ja lisatulu teenimise võimaldamine. Tegelikuks eesmärgiks on olnud parandada KOVi ülevaadet jäätmete tekkest, veost ja käitlemisega seonduvast ning ühtlustada korraldatud jäätmeveo hindade piirkondlikke erinevusi. See on arusaadav ning õige eesmärk, kuid me ei tohiks jääda kinni visioonidesse paberil, vaid pigem peaksime analüüsima tegelikku olukorda. Selle seadusesätte rakendamine on toonud kaasa olukorra, kus KOVi monopol võib kaubaturul kontrollimatult tegutseda ning kohustuslikus lepingusuhtes olevatel klientidel puudub monopoli võimaliku omavoli eest igasugune kaitse.

Vaidlus jäätmeseaduse muudatuse üle ei ole diskussioon teemal, kas ja mil määral peab keskvõim sekkuma kohaliku elu korraldusse. Pigem KOV ei tohi omada ebaproportsionaalselt suurt võimu jäätmevedude ja käitluse korralduse üle ning jäätmevedu ja käitlus peavad alluma tavapärastele konkurentsi- ja turutingimustele. Seejuures tuleb seista  klientide õiguste eest.

Jäätmeseadus ei sätesta mitte mingeid reegleid KOVidele, kuidas kujuneb hind, mida vahendajana tegutsev omavalitsus elanikelt ja ettevõtetelt jäätmete üleandmise eest küsib.  Samuti ei reguleeri seadus, kes ja mismoodi teostab järelevalvet KOVide tegevuse üle ning kes ja mismoodi kaitstakse tarbijate õigusi. Seega saab KOV ise määrata hinna, mida tarbija ehk antud juhul kohalik elanik (või ka ettevõte) peab tasuma.

Kohalikule elanikule on jäätmeveoga liitumine kohustuslik. Seega, omavalitsuse kehtestatavat jäätmeveo teenustasu peab sõltuvalt kasutatava konteineri suurusest maksma igaüks, keda just seesama KOV pole vabastanud korraldatud jäätmeveoga liitumisest.

Seega väitan, et vaidlusaluse sätte rakendamisel määrab omavalitsus monopoolses seisundis tegutsedes ise hinna teenusele, mille kasutamine on kohustuslik sisuliselt kõigile piirkonna elanikele ja ettevõtetele. Piir sundkorras ja KOVi kindlaksmääratud hinnaga ostetava teenuse ning maksu vahel on sel juhul väga õbluke.

Sisulist vastutust monopoolse seisundi kuritarvituste eest omavalitsused samas ei kanna, sest teatavasti ei vastuta KOVid süütegude toime panemise eest (see tähendab turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kui väärteo eest näiteks juhul, kui omavalitsus kehtestab klientidele liiga kõrge hinna). Selline olukord on otseses vastuolus riigi karistuspoliitikaga konkurentsiõiguse valdkonnas, kus hiljuti hüppeliselt tõsteti konkurentsialaste väärtegude eest juriidilistele isikutele mõistetavate karistuste ülemmäärasid ja seda just sellel põhjusel, et  senistel karistusmääradel puudus piisav rikkumisi ennetav mõju.

Seadusemuudatus ei sea kahtluse alla KOVide rolli kohaliku elu korraldamisel ja edendamisel ega õigust iseseisvalt otsustada kohaliku elu küsimusi. Kindlasti ei vasta tõele väited, et antud seadusemuudatus keelaks mõnel omavalitsusel korraldatud jäätmeveo rakendamise ja tõukaks inimesed jäätmekäitlejate meelevalda. KOVidele jääb jätkuvalt mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus rakendada korraldatud jäätmevedu ning selle raames ka kaitsta inimesi jäätmekäitlejate võimaliku omavoli eest. Selleks näeb Jäätmeseadus jätkuvalt omavalitsusele ette laialdased volitused.

Seadusemuudatuse ja sellega kaasneva diskussiooni eesmärk on arutada, kas omavalitsusele peab andma seadusega sellise õiguse, mis võimaldab tal praktikas tegutseda kontrollimatult monopoolse ettevõtja funktsioonis. See on tegelik diskussiooni tuum ning sellele annab Riigikohus peagi vastuse.

Autor: Maivi Ots