Nädala välisnägu: Putin kindlustab Vene-Saksa energiatelge

Toimus kaks olulist sündmust. Nädala hakul tuli lääne kütusefirmadele nagu välk selgest taevast Gazpromi teade, et Venemaa ei kavatse Barentsi meres asuva rikkaliku Štokmani gaasimaardla hõlvamisel partneriks võtta ühtegi välisfirmat ning et algselt USA turule mõeldud gaas hakkab Läänemerre rajatava torujuhtme kaudu hoopis Euroopasse voolama.

Kohe seejärel toimus Vladimir Putini visiit Saksamaale, kus ta teatas soovist teha Saksamaast vene gaasi suurim jaotuskeskus Euroopas ning Venemaa eestkõneleja Euroopa Liidus.

Ettepanek Saksamaale on tõepoolest ahvatlev. Juba praegu on Saksamaa Euroopas suurim vene gaasi ostja. Läinud aastal kattis vene gaas kolmandiku Saksamaa tarbest. Läänemere torujuhtme valmimine lisaks praegusele ligi 40 miljardile kuupmeetrile aastas veel 55 miljardit. Ning mis kõige olulisem - kindlustades tarned järgmiseks 50 kuni isegi 70 aastaks. Kantsler Angela Merkel on korduvalt toonitanud, et just varustuskindlus on eriti tähtis ning uurinud Putinilt võimalusi osa Štokmani gaasist Euroopasse tuua. Nüüd on ettepanek laual.

See tuleb ajal, mil Euroopa Komisjon püüab kokku traageldada 25 riigi ühtset energiapoliitikat. Argument on, et ühiselt tegutsedes on liidul tarnijatega läbirääkimistel suurem kaal ja rohkem väljavaateid soodsamaid tingimusi saada. Argument on mõistlik, kuid Euroopa energiaturg ei ole praegu kaugeltki üks tervik, vaid koosneb 25 eraldi turust ja erihuvidest. Iga riik muretseb ise, kuidas ja mis liiki kütusega energiavajadused katab ning kust toorme hangib. Energeetika on liikmesriikide pärusmaa, strateegiliselt tähtis valdkond, kuhu Brüsselit pole kamandama soovitud. Komisjoni ettepanekud energiaturu avamisest ja naabermaadega ühenduste rajamisest juurduvad visalt. Iga riik mõtleb esmalt endale ja kosutab oma (energia)tšempione.

Inglise keeles on hea väljend - if you dont hang together you hang alone - ehk kui te kokku ei hoia, siis ripute ükshaaval (ilmselt siis võllas). Seda jaga ja valitse taktikat valdab hästi Venemaa, kes ei ole sugugi huvitatud sellest, et EL ühtse rindena energiakandjate hinda alla kaupleb. Või ühel häälel inimõiguste rikkumisi või ajakirjandusvabaduse piiramist Venemaale ette heidab. Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso katsed veenda Venemaad oma gaasi torujuhtmesüsteemi kolmandate riikide tarnijatele avama või lääne firmasid energiarikkuste hõlvamisele rohkem kaasama on jäänud tulutuks. Viimati teatas Venemaa suvel G8 riikide tippkohtumisel Peterburis, et nn energiaharta lepingule alla ei kirjutata. Selle asemel seadustas Venemaa hoopis Gazpromi monopoli.

Barroso asemel eelistab Venemaa otsesuhteid suurte riikidega, eesotsas ELi suurima energiaturu Saksamaaga. Pärast Gerhard Schröderi lahkumist valitsusjuhi kohalt ja asumist Läänemere alla rajatava gaasitoru projekti juhiks, püüab Putin nüüd häid suhteid sisse seada kantsler Angela Merkeliga. Selle nädala tippkohtumine Saksamaal oli Merkelil ja Putinil tänavu juba viies kord kokku saada - üksi see fakt räägib enda eest, kui tähtsaks vastastikust läbikäimist peetakse. Seda enam, et Saksamaa on tuleva aasta algusest nii G8 juhtriik kui ELi eesistuja, kellel on suured võimalused Euroopa Liidu Venemaa poliitika kujundamisel. Just Saksamaa eesistumise ajal tuleva aasta alguses peaks kokku lepitama ELi ja Venemaa uue partnerlepingu tingimused. Praegu jõus olev koostööleping saab ümber selle aasta lõpus.

Angela Merkeli läbikäimine Putiniga on seni olnud oluliselt reserveeritum kui omal ajal Schröderi ja Putini semusuhted. Nii keeldus Merkel teisipäeval kategooriliselt kutsest tulla koos Putiniga lepingu allkirjastamisele, millega Gazprom asus Saksa jalgpalliklubi suursponsoriks. Küll aga ütles ta Putiniga sel nädalal kohtudes, et näeb Venemaad strateegilise partnerina.

Merkelil pole palju vangerdamisruumi. Häid suhteid Venemaaga nõuab nii suur sõltuvus Venemaa gaasist kui Saksamaa ärieliit, kel on Venemaal väga suured huvid. Üksi Vene-Saksa ühisfirmasid on üle 3000. Putin näebki lisaks energiakoostööle Saksamaad kui sillapead Vene ärihuvidele Euroopas. Kohtumisel Saksa ärieliidiga Münchenis rõhutas Putin, et Venemaa ei tule Euroopasse täna enam tankide ega kalašnikovide vaid sularahaga nagu iga teine kapitalist. Ja ootab võrdväärset kohtlemist. Venemaa taunib russofoobiat, mis sundis tänavu terasetootja Arcelor aktsionäre Severstali ülevõtupakkumist tõrjuma või mis on tõkkeid seadnud Gazpromi plaanidele Euroopa kütuse jaemüügi turul kanda kinnitada. Vastupidine, Venemaale soodne pretsedent, on loodud just Saksa firmadega - tänavu aprillis vahetas Saksa BASF osaluse oma Euroopa gaasifirmas osaluse vastu Siberi gaasimaardlas. Samaväärset vahetust oleks Venemaa oodanud ka Štokmani gaasimaardla hõlvamisest huvitatud firmadelt.

Kokkuvõtteks on selle nädala arengud hea näide kui osavalt Venemaa oma energiahooba käsitseb. Euroopa Liit peibutab Venemaad ühisturuga, kuid Moskva sõlmib kahepoolsed suhted hoopis suurima tarbijaga. Seejuures pole Moskval vaja loovutada kontrolli ei torujuhtmete üle ega kuulata teravaid epistleid demokraatia vähikäigu üle. Muude miinuste kõrval on sellises mängus kindlad kaotajad vene gaasi väiketarbijad.

Autor: Haldusuudised.ee