Pärtel: vastasseis ametnike ja poliitikute vahel

„Ametnike kehakeelest oli näha, et nad ei taha Eestis kehtivaid seadusi muuta,“ rääkis Pärtel Kinnisvarauudistele.

Justiitsministeerium saatis enne ümarlaua korraldamist osalistele laiali ka üüriteemalise võrdleva uuringu, mis pandi kokku Tartu ülikoolis. „Suures pildis väga hea õppematerjal üürileandjatele.Suur töö on ära tehtud, kuid esinevad mõningad nõrgad kohad, mis on järgnevalt välja toodud,“ kommenteeris Pärtel uuringut.

Samas tõi ta välja mõned puudused. Uuringus ei käsitletud näiteks korteri sisustuse kaitset ega võrreldud Eesti seadusandlust Poola omaga, kus muudatused võlglaste kohtlemisel aitasid üüriturule tuua tühjana seisvad korterid. Ka Eestis on arvukalt tühje kortereid, mida omanikud ei julge puuküürnike kartuses välja anda.

Pärtel nägi uuringu puudusena ka seda, et kohtu- ja täitemenetluse küsimuste vaatluse alt välja jätmise kõrval ei käsitletud ka maksuõiguslikke probleeme. „Tervikut ei vaadata, samas on meil probleem just tervikus,“ sõnas ta lisades, et mittemaksvast üürnikust vabanemine alates võlgnevuse tekkimisest kuni reaalse väljatõstmiseni võtab liiga palju aega ja raha.

Ühtlasi jäeti analüüsist välja avaliku sektori soov üürikorterite pakkumist oluliselt suurendada ega vastatud küsimusele, Kuidas oleks vaja üüriõigust muuta, et üürikorterite pakkumise kasv esile kutsuda.

Pärtel tõi otse elust välja järgmised üürituru probleemid, praktikad ning soovitused.

1)      Eestis on vaja samasuguseid leppetrahve, nagu Lätis, sest meie üürnike kultuur ei ole piisavalt arenenud ja puudub efektiivsem viis inimesi korrale kutsuda. Reaalses elus on Eestis leppetrahvid üürilepingu lahutamatu osa. Näiteks on kasutusel järgmised trahvid: suitsetamise või suitsuanduri kinnikatmise eest 75 eurot, üleandmise eelselt ruumide koristamata jätmisel 50 eurot, naaberkorterite elanike häirimise eest 50 eurot. Trahviähvardus on efektiivne viis korrektset käitumist esile kutsuda, neid ei soovita tegelikult reaalses elus kasutada.

2)      Eestis võiks kehtida samasugune süsteem, nagu Rootsis, kus rohkem kui nädala maksmisega viivitanud üürnik saab väljatõstmishoiatuse, mis saadetakse ka kohalikule sotsiaalhoolekandeasutusele. Kui üürnik ei kustuta võlgnevust kolme nädala jooksul ja sotsiaalhoolekandeasutus ei kinnita kirjalikult, et võtab vastutuse üürimaksete eest, võib õõrniku välja tõsta. Sariviivitajale ei pea kolmenädalast tegutsemisaega andma, väljatõstmist võib alustada juba nädala möödumisel.

3)      Eesti õigusesse võiks üle võtta Soome praktika, kus täitemenetluses enampakkumise kaudu omandatud eluruumi üürilepingu saaks ühe kuu jooksul üles öelda välja arvatud juhul, kui kinnisasi on mu?u?dud tingimusel, et u?u?rileping jätkub. Põhjuseks on pahatahtlikult sõlmitud üürilepingud, mille kohaselt on finantsraskustesse sattunud kinnisvaraomanikud andud vara üürile viieks või enamaks aastaks ja lepingu järgi on üür ette makstud.

4)      Ülipaindlike üürisuhete tulemusena jalutavad üürnikud minema väga lühikese etteteatamisajaga ning üürileandjad keelduvad pikkade üürilepingute sõlmimisest. Kuna üürnikelt ei ole võimalik reeglina kahjusid sisse nõuda, ei saa rakendada ka pikaajaliste lepingutega kaasnevat madalamat üürimäära.

5)      Eestis võiks seadustada võimaluse küsida tagatisraha kuni 12 kuu üüri ulatuses, mis korvaks vajadusel üürniku poolt elamispinna sisustusele tekitatud kahjud. Tõmbekeskuste üüriturgu see tõenäoliselt ei puuduta, kuid annaks kindlust maapiirkondade koretriomanikele, kes saavad praegu küsida vaid sümboolset 300-eurost tagatisraha.

Justiitsministeeriumi ümarlauast saad lähemalt lugeda siit.